Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Elu ilma huumorita pole Pokrovas võimalik 1. osa

19.02.2014 | | Rubriik: Järjejutt

1.
Pokrova kirik ja ortodoksne vennaskond asuvad Helsingi lähedal Kirkkonummis. Tegu on omaette vaatamisväärsusega. Kiriku ehitus algas 1995. a ja 17. juunil 2001 pühitses metropoliit Leo uue kiriku.
Pokrova suure värava peal on kuldne kuppel, edasi kulgeb algupärane ilus pärnaallee. Kahest tsässonast üks on metsa sees, teise väga omapärase tsässona kujundas ja kinkis kloostrile vene kunstnik Irina Zatulovskaja ning paigaldas 1998. a suvel ise. Erakordselt ilus on ka aed enam kui 2500 lillesordiga.
«Kui kloostri ehitamist alustasin, ütles mu pihiisa Aleksander: hea, kui on palju vastutööd. Andke Jumalale lubadus ja täitke see,» räägib kloostri ainus munk isa Hariton (60), pühitsetud 2003. Thomas Tomi Mononen, nüüd vend Foma, pühitseti kuuletujaks 2004. aastal.
Olin Pokrovas nädala, korjasin musti ja punaseid sõstraid, valgeid maasikaid, aitasin köögis ja elasin kaunis Villa Elfvingis. Olime teise talgulisega tavaliselt köögis kohvil pool kaheksa, siis tuli vend Foma, tõi lehed, parandasime maailma ja siis läksime tööle. Vahel oli isa Hariton väga vara üleval, vahel pisut hiljem. Mitte ainult tööd, ka tervist on kulunud tal kloostriprojektile ja süda pole enam see, mis oli varem.

Tagasivaade kaugemale algusesse
«Olin peaaegu 18, kui otsustasin Valamo kloostrist lahkuda. Oleks tahtnud jääda õppima vaimulikku seminari, kuid ei võetud,» meenutab isa Hariton. Ta oli pihtinud, et sõi suure paastu ajal ära kloostri sardiinid, ja kloostrijuht ütles: mine ja tee süüa, sest sa armastad toitu rohkem kui Jumalat.
Hariton pakkus end laevadele tööle, sõitis ümber maailma, õppis eri maadel kokakunsti saladusi. Hiljem avas Helsingis kaks restorani, mõne aja pärast kutsuti teda juba peakokaks Moskvasse Savoysse. Abielu ja kaks poega sundisid paikseks. Kui pojad olid veel teismelised, lõpetas paar oma abielu. Löök oli sedavõrd tugev, et Hariton otsustas kloostrielu kasuks.
Haritoni restoraniäri õitses, vana tuttav Konevitsa kloostri arhimandriit Nazar tuli rahalist abi paluma kloostri Kaasani kiriku kuplite kuldamiseks ja vaskkatuse uuendamiseks. Siis juba oli Haritonil võimalus Konevitsasse asuda, kuid pojad soovisid isa juures elada. Mis kloostrielu on seitsme- ja kümneaastase pojaga!
Konevitsast sai alguse Haritoni soov «tuua klooster koju»: osta krunt, ehitada hoone, kõik juurdekuuluv ja muidugi kirik.
«Kiidan nüüd Jumalat, et ei saanud tookord aru, millesse end mässin. Oleks teadnud, poleks kiriku ehitamist kindlasti ette võtnud. Kui pöördusin kohaliku omavalitsuse poole sooviga osta mõni vana maja koos maaga, endine kool, vanadekodu vms, küsiti, mis otstarbeks seda soovin.
Kui vastasin, oli telefonis hetkeks vaikus ja siis küsiti, kas ma olen selge mõistuse juures. Vastasin, et ei ole oma intellektuaalsetes võimetes kuigi kindel, kuid viibin vabaduses. Sain konsul A. H. Elfvingi endise suvekodu, mis oli ehitatud tema naisele. Armusin sellesse paika kohe. 1996. a oli meid kokku seitse: mina oma kahe pojaga, 74aastane majapidaja ja kolm töölist ka. Vend Foma tuli peagi,» räägib Hariton.

Konsuli suveresidents sai uue näo ja uue nime
«Andsime kohale uue nime – Pokrov.» Sõna pokrov (’kaitse’ kirikuslaavi k) sai paavst Leo VI ajal tähenduse, kujunes traditsiooniks Jumalaema kaitse pühana igal aastal 1. oktoobril. Pokrova osaduskondi on õigeusu kirikus palju üle maailma.
(Järgneb.)
Miina Piir

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)