Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Elu enne elu

17.05.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast, Ühiskond
Nirgi2017_181

Kas olen väärt põlvitamagi sellise armastuse ees, mis kellelegi elu kingib, küsib Margit Nirgi. Õpetaja Nirgi on fotol EELK kirikupäeval 2017 Tartu Pauluse kirikus Haljala naise traditsioonilises riietuses. Kätlin Liimets

Leian end sageli küsimas, kuidas oleme meile lubatud aega vastu võtnud. Kuidas me kingitud vabadust hindame? Meie elu ja vabadus on meie nägu. Usklikuna soovin, et oskaksin oma aega Jeesuse õpetuse järgi elada – olgu Jumal mulle armuline!
Heebrea kirja autor on kutsunud Jeesuse Kristuse kaudu Jumalale kiituseohvrit viima. „Huulte vilja, kes tunnistavad Tema nime. Ärge unustage head teha …“ Nii suudab toimida inimene, kes on siia maailma Looja halastuse all oodatud. Millal inimeselapse ootamine alguse saab või kuidas Jumala-Isa halastus ilmsiks tuleb, seda ei tea meie enne, kui oleme tohtinud Jumala maailmaga sellises osaduses elada, et seda meile teadvustatakse.

Päris kindlasti oleme selle armastuse õnnistuses sündimisel, kui meile on valmis pandud ase, soojad riided ja toit. Kas me oskame seda võtta aga millegi erilisena oma tulevases elus, selles ma kõhklen. Kui sageli me mõtleme, et keegi on kunagi kaitsnud ja hoidnud neid, kes enne meid on olnud, ise teadmata, et meie olla võiksime. Me peame teist inimest enda kõrval nii tavaliseks, et mõistame selles Jumala suurust ja tähendust siis, kui neid meil enam ei ole.
Minu vanavanaisa Juhan Orgus, Assamallas elanud ehitusmeister, jäi leseks, kui minu vanaema oli seitsmeaastane. Peale minu vanaema oli peres veel neli aastat vanem südamehaige poeg. Nii jäi leskmees kahe abivajava lapsega oma leinas üksinda. Algamas oli Vabadussõda.
Napi aja möödudes esitati minu vanavanaisa peale kaebus: „Käremeelne punane ja teiste ülesässitaja“. Selle kaebuse alusel vanaema isa arreteeriti ja viidi Rakvere kohtusse. Kui arvestada seda, et Juhan Orgus oli tsaarivõimu toetaja, oli selline süüdistus – no ütleme „vaimukas“. Miks ta kellelegi ette jäi, on siiani selguseta.
Olen konsulteerinud kohtu- ja sõjaajalugu tundvate inimestega, kelle arvamus on, et ilma kaitsva tunnistuseta oleks võinud olukord lõppeda minu vanavanaisa mahalaskmisega. Ja siis oleksid kaks emata last jäänud ka isata. Rakvere kohtus tunnistas Juhan Orguse kaitseks üks teine Assamalla mees. Tema nimi oli Rudolf Vanderer, kes kinnitas, et esitatud kaebus ei vasta tõele, ja minu vanavanaisa vabastati.
Kohtus öeldi, et ta saab vastava kohtudokumendi järgmisel päeval, aga lahkuda oleks võinud kohe. Juhan Orgus ütles, et ta on valmis veel ühe öö vangimajas olema, aga ilma vabastamist kinnitava dokumendita ei lahku. Tänu Rudolf Vandererile said kaks emata last elusana tagasi oma isa. Kahjuks oli pealekaebajaks toonane vallavanem. Kahjuks mõrvati nii tema kui ta abikaasa Siberi vangilaagris.
Milline olnuks meie perekonna lugu siis, kui Juhan Orgus ei oleks kohtumajast tagasi tulnud, on raske ette kujutada. Kas meie perekonda olemaski oleks, teaks vaid Jumal. Ehk sai just sealt alguse meie ema, minu ja mu õe ja tema lapse sündimise lugu.
Rudolf Vandererile andis Jumal puhta ja ausa südametunnistuse. Alati, kui Vandereride Assamalla kodust mööda sõitsime, oli meil meeltes lugu mehest, kes päästis meie perekonna. Ja veel: vanaema meenutas ikka, et Rudolf oli toonud talle tema elu esimese apelsini. Mis väikesele lapsele toona tähtsam oli, kas apelsin või isa elu, jääb mõistatada.
Nii Orguste kui Vandereride perekonnad olid jumalakartlikud. Nende hingekarjane oli Väike-Maarja koguduse õpetaja Paul Eberhard, keda meenutati ikka pühendunud ja osavõtliku pastorina vaimulikku tuge jagamas. Mõtlen, mille pärast palvetas tema oma kaasvaimulikega sellel ajal, kui ei aimatud, mis inimesi ees ootab.

Oskamata ennast toonasesse aega või Rakvere kohtumaja keldrisse otsuseid ootama pandud vangide sekka mõtelda, sest selle aja kohtuprotsessidele on keeruline täpset hinnangut anda, kuna paljud kohtudokumendid on hävinud, on mulle vastus troostis, mis on kirja pandud Heebrea kirja viimases peatükis autori sõnadega: „Sest tema on ütelnud: „Ma ei hülga sind, ega jäta sind maha! … Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?“
Teadsin aastakümneid Vandereridest vaid seda, et nad olid Ameerikasse emigreerunud. Kolmkümmend aastat tagasi tohtisin olla üks corp! Filiae Patriae taasasutajatest ja koos EÜSi vilistlase praost Harald Tammuriga, kes omalt poolt meie korporatsiooni taasasutamisele palju kaasa aitas, avajumalateenistusel ka korporatsiooni lipu pühitseja. Aastaid hiljem kuulsin oma lähedastelt sõpradelt Enn ja Piret Tartolt, et nad tunnevad Rudolf Vandereri tütart Viiut, kes kuulub corp! Filiae Patriae USA koondisesse.
Aastakümneid tagasi ei oleks osanud ei mina, minu ema ega vanaema ette kujutada, et kunagi astun mina Vandereride ja Viiu Vanderer astub meie kodu uksest sisse.
Meie perekonna elu oli möödunud jumaliku ettehoolduse all. Väärtustatud elude läbi, mis olid alguse saanud juba 19. sajandil. Seda kingitust võin ma kanda kätel nagu imelist sõnatuks tegevat andi, osates vaid küsida, kas olen väärt põlvitamagi sellise armastuse ees, mis kellelegi elu kingib. Nii ei ole paljudele sünd see ainus elamise kingitus, vaid ellujäämine kellegi headuse ja aususe pärast.
Margit Nirgi,
Haljala koguduse õpetaja

Soovime õnne ja õnnistust ning palju tegusaid päevi koos oma koguduse ja lähedastega!

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)