Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Elsa Kink: tahan maalida Jumala auks

06.02.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Nõmme mändide all aiasügavuses on väike maja, kus elab maalikunstnik Elsa Kink – Tallinna Jaani koguduse elupõline liige, kelle 72 portreemaali olid üleval Jaani kiriku lõunasaalis.

Elsa Kingule meeldib inimeste kõrval ka loomi portreteerida. Mirjami-nimeline koer pidi mitu korda poseerimas käima, enne kui ta maalile sai jäädvustatud. Laualt paistab ka õp Tammsalu kiisu Tibi portree.  Foto: Tiiu Pikkur

Elsa Kingule meeldib inimeste kõrval ka loomi portreteerida. Mirjami-nimeline koer pidi mitu korda poseerimas käima, enne kui ta maalile sai jäädvustatud. Laualt paistab ka õp Tammsalu kiisu Tibi portree. Foto: Tiiu Pikkur

Näitusel sai näha nii viimase aja kui ka aastakümnete taguseid töid. Palju on maalidel Jaani koguduse enda rahvast, kuid ka teisi tuntud eestlasi, nagu August Topman, Gustav Ernesaks, Edgar Hark, Gennadi Podelski, Hardi Tiidus jpt.

Kunstnikuanne pärit tädi Almalt

Elsa on tegelikult Kalamaja tüdruk, kuid Nõmmel elanud poole oma elust. Ta on meie riigi eakaaslane – sündinud iseseisva Eesti esimesel südasuvel. Ema poolt vanaisa oli kaugsõidukapten, kes Inglismaa ja Iirimaa vahet seilas. Oma kunstnikuande on Elsa pärinud tädi Almalt – ema nooremalt õelt, kes imeilusasti joonistas. Temast oleks saanud teine Reindorff, on Elsa kindel. Aga kahjuks suri Alma noorelt.
Elsale meeldis lapsest peale väga joonistada: «Ma joonistasin hirmsasti, aga ega ma maastikke ei joonistanud, ikka ainult portreesid.» Elsa õde joonistas paremini kui tavalised lapsed, kuid temast sai hoopis ajaloolane. Kooliajal juhtus ükskord nii, et Elsa joonistas õe eest ühe pildi ja õde tegi vastutasuks ajalooreferaadi. «Sain selle töö eest uhke viie,» teatab Elsa.

Lipp oleks võinud kogu aeg lehvida

Elsa, tol ajal veel Kesk, läks õppima Riigi Kunsttööstuskooli, mille lõpetas 1943. aastal. Õpingukaaslased olid Evald Okas, Oskar Raunam, Märt Bormeister, Eduard Einmann ja teised tuntud kunstnikud. Õppimine kestis seitse aastat. Oma õpetajaid meenutab Elsa hea sõnaga: «Friedrich Koppel oli meie joonistusõpetaja, tema kiitus oli ikka selline – oi, täna võite lipu üles tõmmata! Minul oleks võinud lipp kogu aeg lehvida. Mul oli mitmeid väga huvitavaid õppejõude.» Igal kevadel oli koolis näitus, lõpetajad osalesid juba ka kunstihoone näitustel.
Kunstikooli lõpetamise järel sai Elsast vabakutseline kunstnik, ta maalis tol ajal väga palju. Ometi ei saanud temast kunstnike liidu liiget, aeg oli selline: «Mind ei võetud vastu, seal oli üks kaebus. Meid oli kolm, keda vastu ei võetud, s.t Moskva ei kinnitanud meid Eesti kunstnike liidu liikmeks. Kaks küll olid, kuid nad visati poliitilistel põhjustel välja. Ega see midagi ei takistanud, ainult nüüd oleks pension suurem. Keegi ei takistanud näitustel osaleda, seda ma tegin ikka.»

Viis pikka suve täis maalimist

Eriliselt aktiivne loominguperiood oli Elsal viiekümnendate teisel poolel, kui sai viis aastat töötada koos kunstnik Günther Reindorffi, tema abikaasa Adeele ja arhitekt Edgar Kuusikuga. Kolm pikka suve oldi Rõuges ja kaks suve Saaremaal Leisi lähedal: «Tegime kõik loomingulist tööd. Edgar Kuusik tegi väga vahvaid akvarelle, ta oli hästi hea akvarellist. Ka Adeele oli akvarellist.
Mina tegin õlimaale, vahel ka joonistasin. Me sulasime kokku nagu üheks pereks, muudkui maalisime, joonistasime ja sõime koos. Väga hästi sobisime kokku. Läksime välja joonistama, õhtul vaatasime ja võrdlesime, mida keegi teinud oli. Ühe minu töö kohta ütles Günther Reindorff haruldase lause: «Teie olete mind löönud.» Arvan, et ma tunnen Reindorffi rohkem kui tema tütar, kes on minu hea sõbranna. Räägin vahel talle ikka tema isast.»

Abikaasale kirikutöös toeks

Elsa loomingulisse palangusse tuli paus, kui ta 1961. aastal abiellus helilooja ja organist Endel Kinguga. Abikaasat hindab Elsa kõrgelt: «Endel oli väga andekas mees ja töötas väga palju. Ta tuli maalt Tallinna Jaani kogudusse, kus töötas 20 aastat. Olime mõlemad ülekeeva energiaga. Tema tegi oma muusikat, tahtsin teda kogu hingest aidata. Tol ajal tuli ju kõik noodid käsitsi kirjutada. Haruharva saime mõne valguskoopia tehtud. Olin tal ihu ja hingega abiks, maalida sai sel ajal vähe.»
Oma mehega tutvus Elsa muusika kaudu. «Elukutselt olen ma kunstnik, kuid hobi oli muusika. Ma õppisin viiulit Rudolf Palmi ja laulu Helmi Betlemi juures. Laulsin palju koorides ja ka soolot. Kord laulsime Jüri kirikus, kus Endel meid saatis, ja seal me tutvusimegi. Abiellusime salaja, ega me kellelegi ei öelnud. Endel sõitis Kuusalusse, kus ta organist oli, ja mina läksin Lohusalusse Reindorffidele külla. Korraga Reindorff märkas mul sõrmust sõrmes ja asi tuli avalikuks. Edgar Kuusik kahetses, et nüüd on nad mu kaotanud.»

Jõuludeks uude koju

1967. aastal osteti Nõmmele väike majake, kus Elsa praegugi elab. Majas oli vaja remonti teha. Elsa tahtis abikaasat üllatada, nii nagu Endli isa oli oma perele teinud. Nimelt – vana talumaja oli väike ja isa ehitas uue. Jõululaupäeval mindi vanast majast kirikusse ja tagasi sõideti juba uude majja. «Ja nii meiegi tulime oma majja jõuludeks, õpetaja René Tasmuth õnnistas maja jõulureedel. See kõik oli tõesti ilus nagu muinasjutus,» ohkab Elsa.
Ega Elsa maalimist jätnud, käis abikaasaga koos mitmel pool ja maalis, kus sai – Rõuges, Kuusalus jm. Siis tuli abikaasa raske haigus ja Elsa põetas ning oli Endlile toeks 11 aastat. Helilooja ja organist Endel Kink lahkus igavikuteele 1982. aastal. Praegu on Elsa südamesooviks abikaasa looming korrastada ja Jaani kogudusele üle anda.

Taas molberti ja pintsliga

Maalimist pole Elsa Kink jätnud tänapäevalgi. Pärast pikka vaheaega oli esimene näitus 1999. aastal, ikka oma armsas Jaani kirikus. 2002. aastal pani ta näituse üles diakooniahaiglas ja 2005. a Nõmme muuseumis. Ja nüüd jälle Jaani kirikus. «Olen väga tänulik neile, kes julgesid mulle poseerima tulla, sest ma näen ju üsna halvasti,» kiidab Elsa oma modelle.
Äsjasele näitusele tahtis ta maalida praegusi ja endisi Jaani kiriku inimesi. «Palju töid tuli mul fotode järgi teha. Nt Helmi Betlem. Mulle meeldib selles portrees, kuidas mul tema silmad – ta oli ju peaaegu pime – välja tulid, see õnnestus mul hästi. Teda olin juba 1944. aastal maalinud, see oli ka mul üks õnnestunud töö. Kahjuks põles see koos paljude teistega märtsipommitamise ajal ära.»
Elsa maalib ainult päevavalguses. Nüüd ootabki pikisilmi, millal ometi päev pikemaks läheb. Kui on sobiv ilm ja muud segavat ei ole, siis muudkui maalib. Nimekirjas ootab järge 17 nime, kellest portreed teha tahab. Mitte tellimustööd, vaid enda äranägemisel valitud.  
Maalimine on ju kallis lõbu: värvid, lõuendid, raamid – kõik maksab. Muide, Elsa piltide eest raha ei võta, ainult paarsada krooni välisraami raha. Raamitöökoja leidis ta telefoniraamatust: «1948. aastal jäi mul pooleli prof August Topmani portree, nüüd tuli tahtmine see lõpetada, kuid raami ei olnud. Leidsin telefoniraamatust ühe raamimiskoja numbri, tänaseni toob selle firma omanik mulle raamid koju kätte. Tuhat tänu talle!» Ka raamimeistrist on portree tehtud.
Elsa tööd on kõik kodudes laiali, nii Eestis, Soomes, Rootsis, Kanadas kui ka USAs. Näituse koostamine on nii omajagu keeruline ka, tuleb need tööd kõik kokku korjata ja hiljem jälle laiali jagada. Et ta viimased kuus aastat ratastoolis on ja silmanägemine pole suurem asi, see kunstnikku ei heiduta. Uskumatut elurõõmu ja optimismi kiirgab vanast daamist, kes oma teiseks koduks peab Jaani kirikut ja alati, kui võimalus on ehk invatakso tulla saab, sinna ka läheb.
«Ma ei taha mingit au ega kuulsust, see mind ei huvita,» on Elsa tagasihoidlik. «Mina tahan maalida ainult Jumala auks, kui mulle see anne on antud. Tahan teha seda tööd surmani ja ilma tasuta. Mõtlen kogu aeg, keda veel portreteerida. Ma ei taha, et mulle endale jääks ükski töö, ma kingin kõik ära. Kui ma maali ette istun ja hakkan tööle, siis on mul südames kirjeldamatu rahu.» Suveks, oma juubeliks, tahab Elsa uue näitusega välja tulla: «Ja seal saavad olema ainult uued tööd!»

Tiiu Pikkur 

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)