Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ellujääjad külmapealinnas Jõgeval

08.02.2012 | | Rubriik: Kirikuelu, Persoon kaasajast

Valdo Reimanni mahlakad lood elust enesest panevad mõtlema, et nii tema kui teiste vaimulike suuline pärimus võiks leida raja raamatusse. Mari Paenurm

Ühel tuisusel päeval käisin külas Jõgeva koguduse vaimulikul Valdo Reimannil, et sealsest elust-olust ja koguduse tegemistest kõnelda.

Jõgeva kogudus on moodustatud ajal, mil Eesti oli taas iseseisev, ehkki ideed sellest liikusid juba 1980ndatel, kui Eenok Haamer käis Mustveest sealset rahvast teenimas ja äratamas. Koguduse loomise vajadus oli ju päevakorral ka esimese iseseisvuse ajal, on olemas isegi kingitud maatükk oma pühakoja tarvis.
Millega paistab Jõgeva silma? 1990ndate teise poole tööpuuduse suured numbrid on tänu projektirahadele ja töökohtadele Tartus ja mujal vähenenud, läbimõeldud juhtimist on olnud märgata nii linna kui maakonna tasandil. Jõgevaga on seostunud ikka siinne sordiaretuse instituut, oma jäljed on siia jätnud poetess Betti Alver, helilooja Alo Mattiisen ning vabadusaegade eestkõneleja Ants Paju.
Ajalooliselt on Jõgeva olnud otsekui nööp pintsaku küljes, sest eks tema esimeseks suuremaks üldkasutatavaks hooneks oligi raudteejaam, mis 19. sajandi lõpul Jõgeva mõisa omaniku krahv Ernst von Manteuffeli maale rajati. Paik ise oli seni suhteliselt tundmatu, mõnes kroonikas mainitud, ning seisis tagasihoidlikult Laiuse selja taga. 
Kõige selle taustal on hea teada, et tänavu peab siinne kogudus oma kahekümnendat aastapäeva. 

Stabiilne koguduseelu ja igapäevane töö
Aia tänaval asuv kogudusemaja, kirik ja pastoraat on kõik koos endises lasteaiahoones, mis pühakojaks ümber ehitatud ning tänu sõpruskoguduse toele saanud nüüd ka uue katuse. Väravast sisse minnes viivad ühed jäljed second-hand poodi ja teised kantseleisse.
Õpetaja Valdo Reimann ootab mind katseleis ja on vaimu valmis pannud, et üle argipäevamurede natuke koguduses tehtavat analüüsida. Reimann on ajaloohuviline mees, tal on piirkonna kohta fenomenaalsed teadmised, möödaminnes on ta võimeline rääkima Jõgevast eri ajastutel, siin tehtust, ehitatud majast või elanud inimesest. Hea sõnaga meenutab ta varasemaid vaimulikke koguduses, praegu Põltsamaal teenivat Markus Haamerit ja Avinurmes hingekarjasena töötavat Rene Alberit.
«Aastaid tagasi mõtlesin, et mis kogudus see alla saja inimese ka on,» ütleb Reimann statistikat uurides, meeles veel Võrumaa Rõuge kogudus, mida mees varem teenis ja kus siiani hulga rohkem liikmeid. Õigupoolest ei ole viie võrra vähenenud liikmesannetajatega Jõgeva küll selle aasta suurim kaotaja numbrite osas. «Aga kui ringi vaatan, eks koomale tõmmatakse igal pool – ka meie sõpruskoguduses.»
Seal Soomemaal Renkos, kus 1500 liiget, peeti arvu liiga väikeseks, et iseseisvalt toimetada, ja nüüd on kogudus üks osa Hämeenlinna piirkonna koguduste liidust. Sealses sõpruskoguduses kogutakse ka humanitaarabina riideid, mis Jõgevale tuuakse ja siinses koguduse poes müüakse. Käijaid ikka on ja hädasolijad ei peaks ka külma ilmaga hätta jääma.
Reimann oskab olla tänulik kogudusele, kes tuleb, küsib, teenib kaasa ja tunneb ka huvi, kuidas vaimulik hakkama saab. Jõgeval on ikka elus pühapäevakool, leeri on ka mõni inimene jagunud, segakoor harjutab rõõmsal meelel kokku ning Valdo Reimann ise käib ka kohalikus kultuurikeskuses kõnelemas inimestele kristlusega seotud teemadel, olgu selleks siis mõni kalendritähtpäev või huvitav lugemine, milles kristlik joon sees.

See alalhoidlik huumorisoon
Tänuga kõneleb Reimann ka heast koostööst juhatuse esimehe kohuseid kandva Mare Rosinaga. Just siis astub tuppa hea kaastööline Valve Sillaste, kes toob möödaminnes küpsistele lisa ja paneb kohvi tulele. Armastusväärselt kõneleb ta koguduse igapäevaelust ning toob esile kõik hea, mis ajalehte passib. «Me oleme oma õpetajaga väga rahul, ta oskab tasakaalukalt ja mõistvalt kogudusega ümber käia ja suhelda ning see on tegelikult just see, mida me ühelt hingekarjaselt ootame,» lisab ta.
Oma vaimuliku karastuse on Reimann saanud juba Tartu Peetris, sest sealkandis on ta üles kasvanud, kirikuvanemast isa kõrval hulga kogemusi omandanud ja hiljem saanud koguduse noorimaks kirikuvanemaks. Ka kõneleb ta mulle Tartu Maarja koguduse nn Peetri-kiriku perioodist ja vaimulike elust ning saatusest.
Nüansirohkelt ja täpselt maalib ta mu silme ette ühe nädalalõpu ligi 32 aastat tagasi, mil toonane Maarja koguduse õpetaja ei ilmunud pühapäevasele teenistusele Peetri kirikusse ehk siis meenutab seda, kuidas suri õpetaja Richard Sisask.
Lisaks ajaloolisele faktitäpsusele on Valdo Reimannil hulgaliselt tõsiseid ja humoorikaid lugusid igapäevaelust, mis põimituna muu jutu sekka annavad räägitule jumet ja panevad nii mõnigi kord muigama inimeseks olemise üle. Ja eks seda huumorit on vaja ka eluraskustega toimetulemiseks. Reimann ise neid raskusi ei nimeta, aga küllap mõni lähem ja kaugem sündmus ikka on oma kurvema alatooni elukangasse jätnud.
«Noh, eks ma saan hakkama, elame pojaga siin kahekesi, kogudus hoolitseb. Tütar on praegu Nõos gümnaasiumis. Endine abikaasa uue elu peal… Palgas küll palusin ennast miinimumi peale viia ja nii kaua kui pühakoja uue katuse eest on raha veel maksta, peab kitsamad olud ära kandma. Kui õnnestub veidi jälle puhvrit koguda, siis ehk saab küsida ka palgalisa,» arutleb Reimann.  
Muu jutu sekka jõuavad mälestused ja tõsilood. Nii meenutab vaimulik üht varasemat kogemust aastate tagant ühest teisest kogudusest, kus leeritunde sai peetud. «Eks ma ikka enne leeri lõppu ka tagasisidet küsisin ja uurisin ka teadmiste osa, et kuidas asjad on meelde jäänud. Kaks tütarlast, kes hulga ka puudunud olid, ei osanud paljudele küsimustele vastata. Võtsin nad siis ette, uurisin ja küsisin ka Piibli kohta. Näiteks seda, et kui Aadam ja Eeva hea ja kurja tundmise puust sõid, mis nendega siis juhtus ja mida nad nägid, kui nende silmad avanesid.
Ootasin hulk aega vastust, aga sealt ei paistnud midagi tulevat, mõtlesin, et aitan kaasa – noh, et nad nägid, et … olid … õige vastus algab a-tähega… Pärast mõningast vaikust hüüatas üks tütarlastest: «Noh nad nägid siis, et hakkavad ahviks muutuma!»,» võtab vaimulik muheledes ühe loo kokku.
Mõtisklused evolutsioonilistest (taand)aren­gutest on minu saatjaks ka koduteel, kui tuisune ilm kogub üha hoogu nagu arusaamgi, et elu Eestis läheb edasi.
Mari Paenurm

EELK Jõgeva kogudus
Asutav koosolek peeti 19.12.1991
Esimene jumalateenistus toimus 18.12.1992
Kuulub EELK Tartu praostkonda
2011 peeti 80 teenistust
2011 oli koguduses 328 hinge, annetajaliikmeid 81
Armulaual käidi 430 korda
Tegutseb pühapäevakool ja segakoor
Oluline toetus tuleb Soomest sõpruskoguduselt Renkost

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)