Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Elektidele

22.04.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Ei ole just igapäevane, et meie kirikus seatakse ametisse piiskop. Enamgi veel, selle lehe ilmumisele järgneval päeval oleme tunnistajateks Jumala armule, milles seatakse pühasse ülevaataja ametisse meie vennad Joel ja Tiit.
Ühinen paljude õnnitlejatega meie kirikust, sõpruskirikutest ja laiemast üldsusest ning soovin teile mõlemale Jumala armu ja väge, kannatlikkust ja tarkust, pühadust ja püsivust selles kõrges kutses. Tõesti, «kui keegi igatseb ülevaatajaametit, siis ta igatseb üllast tööd» (1Tm 3:1b).
Et olen olnud ka üks nendest ülla töö igatsejatest, siis loodan, et mu valitud vennad vaatavad heatahtlikkusega järgnevatele ridadele sellest erilisest kutsest ja teest, mille osaliseks te pea saate. Olgu need mõtted õnnistuseks ja tunnustuseks meie kiriku kõikidele piiskoppidele.
Väga kasulik on piiskopliku teenimise mõtestamiseks minna kirikuisade aega. Võime leida palju õpetlikku Didaheest, Rooma Klemensilt, Ignatiuselt, Küprianuselt ja mitmelt teiselt. Tahaksin esmalt tuua lõigu (oma vabas tõlkes) apostellikest konstitutsioonidest (u 390 pKr): «See on sinu kohus, piiskop, mitte vaadata läbi sõrmede inimeste pattudele, samas aga mitte tagasi lükata (patu-) kahetsejaid» (7.402).
Selline üleskutse võib tunduda liiga vaimne või isegi repressiivne, kuid inimesed igatsevad selgust. Seda selgust ei anna meile mõni pühakirja salm või sisemine tunne, selle kingib nii teile kui ka kogu kirikule Kristuse Vaim. Püha Vaim toob selguse. Sellist selgust ja vaimulikku kindlust vajame tänapäeval kõige enam. Loomulikult pole see külm ja hukkamõistev selgus, see on Jumala tahte täitmisele juhtiv armastuse selgus.
Ka Augsburgi usutunnistus näeb piiskopiametit samal viisil: «Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises …» (ptk 28). Taas asetub otsustavale kohale evangeelium – Jumala andestava ja uueksloova armu kuulutus –, mis on piiskopliku kutse ja teenimise sügavaim alus, sisu ja eesmärk.
Tagasi apostellike konstitutsioonide juurde: «Piiskop on Sõna teenija, tarkuse hoidja, Jumala vahendaja inimesele … Ta (piiskop) on pühaduse õpetaja.» (7.410)
Olen tihti kuulnud meie anglikaani vendade-õdede suust hinnanguid oma armastatud karjastele: ta on püha. Jah, kindlasti on Ühendkuningriigi kirikujuhtide seas erudiite ja intellektuaale, suurepäraseid majandusmehi ja organisaatoreid, kuid viimaks loeb vaid üks – pühadus. Seda oodatakse, selle järele janunetakse. Selles on muutev vägi. Selles on kirikukasvu seeme. See on Kristuse and tema teenijatele. Palun, et Jumala püha võidmise vägi voolaks teie kaudu vabalt ja takistamatult kirikule.
Ei saa unustada meie enda kirikuseadustikku, kuigi see piiskoppidest palju ei räägi. Pigem jäetakse piiskopliku teenimise konkreetne sisu ja ulatus peapiiskopi otsustada. Teoloogilises plaanis maksab aga peapiiskopi kohta kirjutatu ka piiskoppide kohta, sest erisus on eelkõige vaid ameti teostamises, mitte kutsumise sisus ja annis.
Meenutan teile, kallid vennad, vaid ühte teile antud ülesannet, õieti suurepärast võimalust hingede ravimisel ja kiriku kasvatamisel: see on koguduste visiteerimine ja tööalade inspekteerimine. Ehk lihtsamalt: koguduste külastamine. Tulge oma kogudusi vaatama ja kinnitama. Pole tähtsamat meie kirikus kui kogudus. Kogudus on kiriku algus. Ka väikseim. Ja suurim ning kõik, mis jäävad vahepeale. Uskuge, te olete väga oodatud ja armastatud. Te tulete ja palute oma rahvale õnnistust ning saate sama õnnistuse ja võidmise osaliseks.
Viimaks aga saate «tunnustuse ja rohkesti julgust usus Kristusesse Jeesusesse» (1Tm 3:13). Olgu meie Issanda Jeesuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus tänus ja rõõmus kogu meie kirikuga teie ordineerimise päeval, armsad vennad Joel ja Tiit, ning kõigil meie päevadel. Kuniks päevadest saab Päev.

Sander, Ove

 

 

 

 

Ove Sander,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)