Esileht » Uudis » Esileht »

Elavate kividena vaimulikuks kojaks

11.06.2003 | | Rubriik: Esileht, Uudised

Nelipüha laupäeval pidas 55liikmeline Narva-Jõesuu Niguliste kogudus sünnipäeva: 100 aastat iseseisvat kogudust ja 10 aastat taastatud kogudust.
Kuulus suvituskuurort ei ole veel tagasi saanud oma endisaegset hiilgust, rahvarohkust ja melu. Sestap valitses hommikul kell 11 õnnis rahu, kui linna läbiva peatänava äärde, Narva-Jõesuu kiriku kunagisele asukohale kogunes koguduserahvast ja külalisi. Mändide all oli valge linaga kaetud kivi.
Mälestuskivi kirikuasemel
Koguduse hooldajaõpetaja, Viru praostkonna abipraost Ülo Vaher ütles tseremooniat avades, et suurt ilusat ja vägevat kirikuhoonet, mis siin olnud, saab näha vaid ajalooliselt fotolt. Narva-Jõesuu suvitajaile ehitati pühakoda aastail 1887–1890. 500 istekohaga kirik allus Vaivara kogudusele ja läks maksma 60 000 rubla. Kirikut ehitati annetustega, millest suurema osa oli andnud Narva linna toonane linnapea Adolf Hahn.
Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses mälestuskivi, mis jääb märkima kiriku asukohta. Kivi paigaldas linnavalitsus, plaadi kavandi tegi Urve Remmel. Narva-Jõesuu kirik lammutati 1954. aastaks. Sõjakahjud ei olnud nii suured, et oleks pidanud hoone maatasa tegema, teavad koguduse juhatuse esimees Ants Remmel ja Silvia Remmel, kelle sõnul on kiriku kive kasutatud Narva Kreenholmi hoonete taastamiseks.
Kunagise kiriku asukohale on kolm aastat tagasi hakatud ehitama maja, mille vundament toetuvat kirikumüüridele. Ühe päevaga vahetas ehitus 2–3 omanikku.
Ants Remmeli sõnul ei ole neil jõudu omandisuhete klaarimiseks kohut käia. Krunt on kogudusele tagastatud, seal peal asub vana pastoraat, kus on elanikud sees.
Koguduse kodu
Alalise adjunktuurina Vaivara kogudusele allunud Narva-Jõesuu kogudus iseseisvus sada aastat tagasi 1903. aastal ja kogudus sai esimeseks õpetajaks Jakob Jalajase. 1940ndate aastate lõpus vajus kogudus pikkadeks aastateks varjusurma, et taas tõusta 1992. aastal, mil diakon Ralf Alasoo kutsus inimesed kokku jõulujumalateenistusele. 20. aprillil 1993 kinnitati Kirikukogu otsusega Narva-Jõesuu kogudus taastatuks.
Täna käib kogudus koos Koidu tänava majas, mille toonane suurearvuline kogudus ehitas 1907. aastal koolimajaks ja kohendas korda ka vana palvemaja. Maja peab kogudusele kirikut asendama – seal peetakse jumalateenistusi. Hoone on viimastel aastatel saanud uue katuse, uksed, aknad ja välisvooderduse. Remont oli hädavajalik, sest kuni tagastamiseni 1993. aastal paiknes hoones linnavalitsus ja suurt remonti ei olnud tehtud. Algul tehti kirikusaalis korrastustöid praostkonna rahalisel toel; siis tegi annetuse Sengwardeni kogudus Saksamaalt ja Renate Krack, kelle isa oli enne II maailmasõda Narva saksa koguduse õpetaja ja gümnaasiumi juhataja.
Kiriku püsimisest
Laupäeval kogunetigi kogudusemaja kirikusaali jumalateenistusele. Teenisid peapiiskop Jaan Kiivit, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, praost Avo Kiir, õpetaja Ülo Vaher ja diakon Herki Talen.
Jutluses (Johannese 18:37b) otsis peapiiskop Jaan Kiivit sidet ajaloo, kiriku, rahva, püsiväärtuste ja püsimise vahel. «Kui mõtleme riigivõimude vahetustele ja aegadele, kust rahvas on pidanud läbi tulema ning peame silmas kiriku osa selles, siis on kirik ainus asutus, mis on katkematult olnud tegev läbi inimpõlvede,» ütles peapiiskop ja palus kogudusel kiriku sünnipäeval mõelda neile püsiväärtustele, milles saab meie jaoks reaalseks Jumala ligiolek.
Peapiiskop soovis, et me võiksime võtta aega Jumala ja Tema sõna jaoks, et me peatuksime keset oma toimetusi. «See sünnib koguduses, seal, kus Jumal tahab olla meie juures. Ta on meie juures oma vaimu läbi, armastuse viljades, ristimise vees, armulaualeivas.»
Narva koguduse õpetaja Villu Jürjo andis kogudusele üle haruldased dokumendid ja palus neid hoolsalt hoida. Üleantud asjade hulgas olid Narva-Jõesuu kiriku ehituse originaalprojekt; armulaualiste raamat, kuhu esimene sissekanne oli tehtud 9. märtsil 1903; koguduse protokolliraamat, mille viimane sissekanne oli tehtud 1946. aastal; matuseplatside raamat ja kihluste ning laulatuste raamat.
Kogudusele tõi Soomest tervitusi Jokioise koguduse õpetaja Mikko Tirri ja andis üle Piibli ja rahalise toetuse. Tervitusi tõid ka naaberkoguduste, linnavalitsuse ja baptistikoguduse esindajad.
Tee tõe juurde
Kuno Pajula, kes kümme aastat tagasi oli koguduse tastamise juures ja pühitses kogudusemaja, tuletas meelde apostel Pauluse sõnu efeslastele, et «meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks» ja soovis tänasele kogudusele, et lepingurahvas peaks seda meeles ja et see sõnum võiks mõjutada ühiskonda.
Pidupäevale tagasi vaadates ütles Ülo Vaher, et tähtsam kirikuhoonest on see, kui väärtustatakse kogudusena kokkutulemist ja jõudsat usus kasvamist. «Suurt kirikut üles ehitada on ilmselgelt üle jõu käiv ülesanne. Kogudusemaja on meil olemas, me saame seal koos käia. Võibolla kasvab selle läbi meie koguduseelu nõnda, et ükskord saame ehitada uue suure kiriku. See lootus on õige, seda ei maksa maha matta,» kinnitas Ülo Vaher, koguduse hooldajaõpetaja 1997. aastast.
Et luterliku koguduse koht kohalikus venekeelses keskkonnas on tagasihoidlik, soovis õpetaja kohalikele julgelt kogudusse, jumalarahva hulka tulekut ja tunnustas koguduse aktiivi. «Avatud olek eestlaskonnale on olemas ja see võib vilja kanda. Inimesed leiavad tõe. Jumal ei ole midagi sellist, mida peame oma elus vältima.»
Sirje Semm

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)