Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elav vesi annab igavese elu

19.01.2011 | | Rubriik: Jutlus

Aga palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas: «Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.» Kui siis samaar­lased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütlesid: «Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.»
Jh 4:39–42

Leebelt öeldes olid samaarlased juutide arvates vaimulikus mõttes määratud hukkumisele. Nende esiisad olid kummardanud ebajumal Baali ning nad olid rajanud Samaariasse oma templi. Riigi ühest piirkonnast teise liikuv korralik juut läks Samaariast ringiga mööda. Nende leiba võrreldi sealihaga. Ühel päeval istub aga teekonnast väsinud Issand Jeesus Samaarias Sühhari kaevul ja kõneleb vee järele tulnud üksiku naisega. Kaevul toimunu võimaldab mõista, millise sõnumiga läks naine tagasi koju. Selleks tuleks süveneda kogu Johannese evangeeliumi 4. peatüki algusse (salmid 1–42).
Jääb mulje, et Jeesus ja naine kõnelevad teineteisest mööda. Kui Jeesus räägib elavast veest, mõtleb naine kaevu sügavusele ja küsib ämbrite kohta – sarnaselt mõne kaasaegse kirikuga, kelle retoorikas kõlavad sõnad «keskkonnakaitse» ja «puhas joogivesi» jõulisemalt kui sõna «meeleparandus».
Naise mõistmatus aga Jeesust ei häiri. Kui Ta selgitab, et elav vesi annab igavese elu, ning naine hakkab seepeale vett ihaldama, palub Jeesus naisel kutsuda oma mees. Naise väite peale, et tal ei ole meest, kinnitab Jeesus, et see on tõesti nõnda. Ehkki tal on olnud viis meest, ei ole ta elukaaslane tema mees. Ootamatult on naise olukord saanud avalikuks. Jeesus ei taha teda aga häbistada. Tema olemus on nii tõde kui armastus, need ei ole Temas lahutatavad. Otsekohese ja karmi diagnoosi eesmärk on tervendada.
Patt ei tähenda mitte üksnes mõttelist lahusolekut Jumalast, vaid väljendub konkreetsetes tegudes. «Elav vesi» tähendab mitte ainult lepitust Jumalaga, vaid ka puhastamist kõlvatusest. Meeleparandus ei paranda mitte ainult «meelt», sisemisi hoiakuid, vaid elu tervikuna.
Issand on üheaegselt nii suurepärane kuulaja kui kuulutaja. Naise olukorda tajudes tegeleb Ta sellega jätkuvalt, suunates teda samm-sammult lahenduse poole. Naine püüab juhtida isiklikult ebameeldiva jututeema juutide ja samaarlaste üldisele konfliktile templi asukoha üle. Kui üldse, millest siis veel tundmatu juudist vestluskaaslane peaks kinni haarama! Jeesus aga teatab, et on midagi olulisemat kui templi asukoht: «tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões» (Jh 4:23). Prohvet Jesaja kaudu ütleb Issand: taevas on minu aujärg, kus saaks olla mu hingamispaik? Aga mina vaatan selle peale, kes väriseb mu sõna ees. (Vrd Js 66:1–2.) Ta annab kaudselt teada, et hoolimata naise senisest kõlvatust eluviisist peab ka temast saama Püha Vaimu tempel.
See saab aga sissejuhatuseks millelegi, mis on veel ülevam. Jeesus avaldab naisele, et Tema ongi oodatud Messias. Need sõnad öeldi kõlvatule Samaaria naisele. Isegi hetk hiljem saabunud Jeesuse jüngrid polnud varem oma Õpetaja suust nii selget tunnistust kuulnud.
Pole ime, et naine jätab oma veekannu sinnapaika ning tõttab tagasi külasse. Nii tema kui küla inimesed on teadnud, et ta on patune. Nüüd on saabunud aeg kuulutada lepitusest. Messias on tema üle kohut mõistnud ja andnud talle armu. Ka teda on kutsutud kummardama Jumalat. See ongi tema sõnum, mille kohta evangelist Johannes ütleb, et «palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse naise sõnade tõttu».
Kui naine oli kaevult lahkunud, pakkusid jüngrid Jeesusele süüa. Aga Tema ütles neile: «Minul on süüa rooga, mida teie ei tea. … Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö. … Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks!» Peagi seisid nende ümber Sühhari mehed, kes palusid, et Jeesus jääks veel paariks päevaks nende juurde ning «Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi».
Me ei tea, mida Ta täpselt neile kõneles, aga arvatavasti sedasama, mida kaevule tulnud naiselegi – meeleparandust pattude andeksandmiseks. Evangelist ei räägi, et Jeesus oleks teinud mõne imeteo, Ta jagas neile elavat vett, mis sai kuulajates igavesse ellu voolavaks allikaks. Evangeelium vabastas patusõltuvusest ja andis uue lootuse. Samaarlased, rüvedad, patused, iga korraliku juudi arvates lootusetult hukkumisele määratud inimesed, said esimesteks inimesteks, kes tunnistasid Jeesuse maailma Päästjaks.

Illimar Toomet
,
Märjamaa koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)