Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elamise valu ja võlu

03.11.2004 | | Rubriik: Jutlus

Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi meist ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme, me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.
Rm 14:7-9

Elame ajastul, mis rõhutab individualismi. Inimene – see kõlab uhkelt. Kõik peab olema inimese teenistuses. Mistahes institutsioon ja uskumus leiavad oma olemise õigustuse ainult siis, kui need loovad ja toetavad inimese vabadust. Siin ei ole eranditeks ka riik ja kirik.
Nii on hea.
Kes meist ei tahaks olla vaba?
Ometi oleks mõttekas aeg-ajalt küsida, kas käesoleva ajastu rõhuasetused on midagi oluliselt inimese jaoks muutnud? Kas oleme õnnelikumaks ja vabamaks saanud?
Ühtepidi kindlasti. Informatsiooni kiire kättesaadavus ja paljude tööde automatiseerimine on kahtlematult inimest vabastavad. Vajutus kompuutriklahvile võib lasta end lausa jumalana tunda. Ometi on see ainult vabaduse üks külg – küllaltki näiline seejuures. Inimeseksolemise küsimused on märksa teisel tasapinnal.
Jumalasõna, mille ees täna oleme, annab oma võimaluse meie tähtsatele küsimustele vastuseid otsida ja leida.
Lõigus tervikuna kõneleb apostel nn nõdrausuliste kohtlemisest. Vastakuti on usus «nõdrad» ja «tugevad». Nõdrad alluvad oma söögikaardi juures rangetele reeglitele, mis tulenevad ajaloolisest usutraditsioonist, tugevad ignoreerivad neid. Kahte lehte jagunemisega kaasnes teisitimõtlejate halvustamine ja nende üle kohtumõistmine.
Usun, et küsimus «Mida süüa, mida mitte» ei ole täna aktuaalne. Ometi küsimuse asetus, pisut teistsuguse varjundiga, on kindlasti õige. Käib ju meilgi ajakirjanduse veergudel, arvatavasti küll provotseeritult, nn ususõda. Aktuaalne on ka see, mida apostel Paulus selles olukorras väga olulisena esile tõstab ja rõhutab: keegi meist ei ela iseenesele ja keegi meist ei sure iseenesele. Me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et Ta oleks nii surnute kui elavate Issand.
Üks asi on rõhutada minu kui isiku vabadust ja sõltumatust, hoopis teine asi aga näha neid aluseid, mis isikliku mänguruumi annavad. Vaatamata oma sõltumatusetaotlusele me ei taha elada üksi. Meile läheb väga korda see, mida on enne meid tehtud, mida teevad meie kaasaegsed ja mida toob endaga kaasa tulevik. Tegelikult läheb meile ka rohkem, kui ehk arvatagi oskame, korda küsimus Jumalast. Seega, küsimus olemisest, mitte näimisest.
Mäletan oma nõukogudeaegsest koolipõlvest ühte seika, millele olen hiljem ikka ja jälle mõelnud kristliku kuulutustööga seoses.
Kord toodi klassi plakat, millel karikatuur kujutas pilve äärel istuvat paljaste varvastega habemikku igavusest maa peale vahtimas. Õpetaja selgitas seejuures lastele, et paljud inimesed käivad kirikus ja usuvad sellise jumala olemasollu. «Saate, lapsed, isegi aru, kui vale selline usk on.» Me kõik, klassis olnud lapsed, vastasime äratundvalt: jah, meie küll sellist jumalat ei usu, jumalat ei ole tõesti olemas. Meil puudus aga toona võime küsida, kas see, mida näidati, on Jumal või midagi muud? Oma tänaste küsimiste juurde on mind aidanud aga just selline äraspidine usu esitamise kogemus. Paljude jaoks on usk Jumalasse otsa saanud seetõttu, et karikatuur Jumalast ei ole õigel ajal asendunud tõsiseltvõetava Jumala otsimisega.
Oluline on siia juurde lisada, et mingil määral on iga jumalapilt meis ekslik. Meie asi on seda pilti mitte absolutiseerida, vaid selle toel küsida suurema olemise järele.
Ka uskumused, mis olid seotud Pauluse-aegsete söömistavadega, on ju tegelikult eelpool öelduga tihedalt seotud.
Meid on kutsutud vaatama Kristusele, kes on surnud ja saanud jälle elavaks.
Usus Jeesusesse Kristusesse ei panda proovile niisiis meie ettekujutusvõimet, kas kõik võis olla täpselt nii, nagu seda loeme, vaid pigem järelemõtlemist. Paljuks siis meie oma kogemusest ikka jätkub. On vaja vaadata ka kogemuse taha. Meid seatakse otsekui avaramasse ruumi, et selle tajumise kaudu võiks igapäevane askeldus saada oma mõttekama sihi ja tähenduse.
Pilk Jeesusele Kristusele ülendab, ei alanda aga kunagi. Usuga kaasneb alandlikkus, mitte alandamine.
Ühes leeritunnis, kui selgitasin leerilastele konfirmatsioonil esitatavaid küsimusi, toimus elav mõttevahetus meie tänasel teemal. Nimelt avaldati kahtlust, kas me ikka saame väljendada oma usku Jeesusesse Kristusesse nii vägevalt, et me sellest elus ja surmas ustavalt kinni peame. Me ei tea ju, kas suudame usu nimel surra.
Valmidust märtrisurmaks meie käest aga ei küsitagi. Küsitakse, kas usk Jeesusesse Kristusesse mahub ainult meie elu õnnelikesse päevadesse, meie traditsioonidesse, või on see ühtlasi aluseks, millele toetudes on võimalik isegi surra. Usuga Jeesusesse Kristusesse ei ole isegi surm enam viimne vaenlane.
Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi meist ei sure iseenesele. Selles on elamise valu ja võlu.
Jüri Vallsalu, Hageri koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)