Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elame tulevikule lootes

03.11.2006 | | Rubriik: Jutlus

Inimeste ja rahvaste saatused on erinevad, ent samas ometi sarnased. Sarnased kannatuses. Vahel ristuvad kannatuse teed, vahel looklevad päris kõrvuti. Omame me silmi seda märkama? Õpime me sealt ehk midagi?
Jr 29:1,4–7,10–14
Inimeste ja rahvaste saatused on erinevad, ent samas ometi sarnased. Sarnased kannatuses. Vahel ristuvad kannatuse teed, vahel looklevad päris kõrvuti. Omame me silmi seda märkama? Õpime me sealt ehk midagi?
Tänane jutlusetekst viib meid juudi rahva kannatuse aastatesse, 6. sajandi algusesse, mil toimusid kaks küüditamist Paabelisse. Meiegi rahvale ei ole võõras sõna «küüditamine» ja sellega kaasnev hirm, surm, vägivald, kindlusetusetunne, teadmatus, masendus, lootusetus, jõuetus. Ning küsimus – miks? 
Kirjas, mille prohvet Jeremija aastal 598 eKr oma Babülooniasse küüditatud kaasmaalastele läkitas, vastatakse juutide küsimusele – miks.  See vastus on ehmatamapanevalt karm ning otsekohene:  «Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, kõigile vangidele, keda ma olen Jeruusalemmast lasknud viia vangi Paabelisse.» Küüditamine on Jumala tahe ning karistus Jumala hüljanud rahvale. Jeremija ei lase õnneprohvetitel rahvast petlike lootustega – olukord laheneb kohe-kohe ning rahvas pääseb taas koju – hullutada. Ta püüab masendunud tardumusest üles äratada. Mõlemale on tal üks rohi: tõde, olukorra aktsepteerimine – pagendus on karistus ning see tuleb täismõõdus ära kanda. Seitsekümmend aastat, kirjutab prohvet, alles siis saab aeg ümber ning rahvas pääseb koju.
Võib arvata, et pagendatud olid suures segaduses, mis teha, kuidas olla või elada. Jeremija annab konkreetse korralduse: «Ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja! Võtke naisi ja laske sündida poegi ja tütreid! Võtke oma poegadele naisi ja pange oma tütred mehele, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid! Paljunege seal, ärge vähenege!» Seitsekümmend aastat elu võõrsil, need ei ole vegeteerimise, masenduse või tühjade lootuste aastad, need on aastad, mida peab täisvereliselt elama. Kuid prohvet ei piirdu ainult sellega, ta kutsub üles vangistajatele head soovima, nende eest Issanda poole palveid tegema.
Kui kodude loomise kui paratamatusega leppida sai, siis vaenlaste eest palvetamisega küll mitte. Ent Jeremija mõttekäiku jälgides saab seegi takistus ületatavaks: Issanda käsi ulatub igale poole. Tema tahe oli ju see, et rahvast võõrsile viimisega karistati, Tema tahe oli, et Babüloni valitseja karistuse täideviijaks sai.  Babüloni peale peab vaatama kui Issanda sulase peale ning seetõttu ei ole ta enam vaenlane, vaid see, kes kannab Jumala rahvast oma süles ning seetõttu kuuluvad temale ka Jumala rahva palved. Õieti ei olegi ju need enam palved Babüloni, vaid Jumala rahva endi pärast, kellel on tulevikku ja lootust.
Juudid pääsesid pärast seitsmekümne aasta möödumist koju. Ehitati üles tempel, rajati taas kodud, loodi perekonnad, sünnitati lapsi. Ent see kõik oli kui lühike hingetõmbe aeg, sest mis on ühe rahva ajaloos paarsada aastat. Aastal 70 pKr hävitasid roomlased templi ning juudid kihutati taas maailma. Meiegi rahva teed ristusid nendega nende kodu ja kodumaa otsingul, kulgesid kõrvuti, sest ühele osale neist sai koduks meie kodumaa.
Ehkki juba oktoobri lõpp, on ikka veel suviselt soe. Teeme sõpradega väljasõidu Weimarisse,  suure Goethe linna. Teejuht kõneleb kirjanikust, tsiteerib tema teoseid. Püüame meiegi meenutada koolis õpitut, lausekatke Metsavaimust, Fausti monoloogist. Palju seda pole ja natuke piinlik on teejuhi ees. Tema ei pane aga meie kohmetust tähele ning jätkab üha suureneva vaimustusega, millest meiegi ennast kaasa kiskuda laseme. Linnaga hüvasti jättes tunneme ennast justkui puhtama ja rikkamana. Aga päev pole veel läbi. Veel on üks sõit ees, millest me aga midagi ei tea, laseme ennast üllatada. Märkame, et teejuht on kuidagi vaikseks jäänud. Kümmekond kilomeetrit Weimarist välja, teeviit vasakule – Buchenwald. Buchenwald?! «Saksamaa ei ole ainult Goethe ja Bachi ja teiste vaimult suurte maa,» ütleb teejuht vaikselt, «Saksamaa on ka Dachau, Auschwitzi, Buchenwaldi, Mauthauseni ja Terezini maa.» Seisame ja vaikime. Ma ei tea, mida teised tundsid, aga minu jaoks oli see äratundmise hetk, minu rahvas ju ka: Kalevi-Liiva, Klooga, Kiviõli. Kahjuks ka nii ristuvad inimeste ja rahvaste saatused. 
See oli sügav elamus, üks mälestus, mis nüüdseks võinukski mälestustesahtlisse jääda, kui mitte päevapoliitika seda sahtlit jälle lahti poleks kiskunud. «Ahju, seebiks,» loeme poliitilisi loosungeid. Arutleme selle üle, kas on üldse tõsi, et juute II maailmasõjas hävitati. «Pole meie asi, sest meie pole ju midagi teinud,» kõlab ajalehtede kommentaarides. Arutleme selle üle, kas holokausti eitamine on kuritegu või mitte. Vandaalid hävitavad haudasid ja maalivad sinna peale «Jude». Miks? Ma ei küsi, miks Jumal nii teeb, ma küsin, miks meie niimoodi teeme ja teha laseme? Oleme me kurjad, arad, rumalad või ükskõiksed? Saksa õpetaja Martin Niemöller ütles: «Kui natsid kommuniste ära viisid, siis vaikisin, ma polnud ju kommunist. Kui nad sotsiaaldemokraate vangistasid, siis vaikisin, ma polnud ju sotsiaaldemokraat. Kui nad ametiühingu liikmeid ära viisid, siis vaikisin, ma polnud ju ametiühingu liige. Kui nad minu ära viisid, polnud enam kedagi, kes protesteerida oleks võinud.»
Oleme uhked oma vabadusele, majanduslikule edule. Äkki oleme aga oma riigi ülesehitamisega hoopis valest otsast alustanud, sest õppetunnid halastusest, mõistmisest ja vastutusest on läbi võtmata. Andku Jumal, et meie nõtruse läbi üheltki rahvalt, ka meilt endilt, tulevikku ja lootust ära ei võetaks.

Pille Heckmann-Talvar
,
õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)