Esileht » Arvamused » Kolumn »

Elame lootusrikkal ajal

04.04.2018 | | Rubriik: Kolumn

„Mainida tuleb suurte hulkade võõrdumist kirikust, esijoones linnades, kuid ka maal. Meie intelligentsi enamus ei vaja oma elus ristiusku ega kirikut peale üksikute erandsündmuste nagu varrud, abiellumised ja matused. Sama väikest osa mängivad nad ka laiemas rahvamassis, mistõttu paljudes paikades on pühapäeviti kirikud tühjad ning ka muul kujul iseäralisi usulisi tarvidusi ei ilmne. Üldse võib ütelda, et kristlik maailmavaade, kristlik kõlblus ja komme meie elus – eriti avalikkuses – vähe maksab.“
See lause ei kirjelda tänast päeva, vaid see on öeldud 90 aastat tagasi. Prof Peeter Põld pidas 5. ja 7. märtsil 1928 kõne „Meie aja usulisest kriisist“. Kuigi 1928. aastal olid Eesti elanikud valdavalt kiriku liikmed, jättis rahva usuelu palju soovida. Praegu ei ole valdav osa eestlastest kirikuga seotud, kuid olukord tundub isegi lootusrikkam. Kuidas nii?
Toona muutus usuelu leigemaks eelkõige linnades ja maal hoiti veel traditsioone alles. Nüüd tundub, et hoopis maal on vaimupõld kivisem ning linnarahvas on usuasjadele avatum.
Ilmalikkus tuli ida poolt ja suuremat vagadust võis märgata läänes. Peeter Põld imetles palvepäeva hardust Berliinis ja täheldas katolitsismi poole pöördumist Prantsusmaal. Nüüd on aga ilmalikkuse teerull jõudnud Lääne-Euroopasse ja kristlikku vaimsust julgetakse avalikult edendada pigem Ida-Euroopas.
Kirikuelu vedas allamäge üldine huvipuudus vaimulike asjade vastu. Isegi spiritism, okultism, antroposoofia, teosoofia jt ei tõusnud esile ja rahvusliku usundi elustamine oli kõigest komöödia kabinetilaua taga. Tänapäeval on selgeltnägijad ja soolapuhujad lausa omaette majandusharu moodustamas. Järelikult on huvi vaimsete asjade vastu rahva seas kasvanud.
Toona nautis teadus kõigevägevama aupaistet. Praegu on küll teadmiste hulk kasvanud, kuid võitlus ebateadustega ja suurtele hulkadele pakutav kõrgharidus on lammutanud teaduse kui tõe monopoli. Toona vastandati teadust ja religiooni, nüüd teevad eri valdkonnad koostööd.
Usuleigus võttis maad rahva eliidi seas. Tänapäeval on kristlaste osakaal eliidi seas tõenäoliselt suurem kui rahva seas üldiselt. Tollal elas vaimulikkond mineviku koormaga, nüüd pigem mineviku auga. Vene keisririik püüdis eestlasi venestada, kuid baltisakslased rikkusid selle kavatsuse. Seetõttu soosis riik neid, kes õõnestasid baltisakslust, sh tollaste vaimulike juhtide autoriteeti ja kirikuõpetajatest said justkui rahva vaenlased. Vastupidi läks nõukogude ajal, mil kirikus leidsid varju teisitimõtlejad ning kirikuõpetajatest said vaprad vabaduse ja eesti rahva eest seisjad.
Toona uskusid sotsialistid, et väliste tingimuste parandamise kaudu sünnib parem inimene. Paraku pidid olusid parandama senised puudulikud inimesed. „Münchhausen kisub iseenda karvupidi rabast välja!“ hüüdis seepeale Peeter Põld. Nüüdisajal on niisuguse utoopia uskujaid oluliselt vähem.
Need näited annavad lootust, et vaimuliku kujunemise teel liigume 90 aasta taguse ajaga võrreldes otse vastassuunas. Peeter Põld kõneles usulisest kriisist. Meditsiinis tähendab kriis olukorda, kus patsienti ootab ees kas paranemine või surm. Mis sai eesti rahva usuelust pärast 1928. aastal nähtud kriisi, ei ole raske otsustada.
See, mis juhtus kirikuga nõukogude ajal, meenutab pigem surma kui paranemist. Aga nagu me äsja ülestõusmispühil kuulsime – surmal pole meelevalda Kristuse üle. Nii kestab ka praegu edasi kristlik kuulutus ning Eestimaa on kaetud kogudustega. Raske öelda, kas ka täna võiksime näha usulist kriisi, kuid igal juhul ma usun, et seisame hoopis lootusrikkama tuleviku lävel.

kristjan luhamets copy

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)