Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elame ja teenime tuleviku nimel

09.11.2018 | | Rubriik: Jutlus

Paulus … armsale pojale Timoteosele: Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.2Tm 4:6–8

Tänapäevaste inimeste ja vanemate põlvkondade inimeste vahel on palju erinevusi, aga kindlasti ka vähemalt üks kokkulangevus mõtlemises ja tajus. Me hindame oma elu ja selle väärtust minevikust lähtuvalt. Mõtleme, mida väärtuslikku ja head oleme teinud oma noorusajal või kui palju vaeva oleme näinud meie elu keskmistel õitseaastatel. Tajume ennast selle järgi, mida oleme juba ära teeninud.
Piibellikus maailmapildis (kui lihtsustatult kõnelda) näeme hoopis teistsugust arusaama. Tähtis pole see, mis oli minevikus, vaid see, mis on praegu. Prohvet Hesekieli raamatus on kirjutatud: „Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ma panen ta ette komistuskivi ja ta peab surema; kui sa teda ei ole manitsenud, siis ta peab surema oma patu pärast ja ta õigeid tegusid, mis ta oli teinud, ei peeta meeles; aga tema verd ma nõuan sinu käest. Ent kui sa õiget manitsed, et õige ei teeks pattu, ja tema ei teegi pattu, siis ta jääb tõesti elama, sest ta on lasknud ennast manitseda ja sina oled päästnud oma hinge.“ (Hs 3:20–21) Loeb meie hinge seis praegu. Ja mis veelgi vastutusrikkam – meil on osa vastutusest ka kaasinimeste eest.
Apostel Paulus on nooremas põlves olnud kristlaste tagakiusaja ja osalenud vähemalt ühes (Stefanuse) märtrisurmaga lõppenud intsidendis kaasosalisena. Ta tunneb seeüle muret hiljemgi (vt Gl 1:13–14), aga ometigi ei määra mineviku kuriteod enam tema eneseteadvust. Ta on valmis oma surmale vastu astuma ja seda ilma igasuguse valehäbita. „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.“
Kirjutades oma rännukaaslasest õpilasele ja varase kirikuloo isa Eusebiose teavet mööda esimesele Efesose piiskopile Timoteosele, esitab apostel oma testamendi. Testamendi sisu ei kirjelda, mida Paulusel on kunagistest võlgadest õiendada tarvis. Ei anna apostel oma järeltulijaile usus ka materiaalset, kinnisvara ega vallasesemeid. Pigem sedastab ta oma usu sisu, kirjeldab oma hinge seisu ja kutsub üles Timoteost (ning teisigi) sest eeskuju võtma. Paulus on olnud tubli sportlane. Nagu kristlane olema peakski, aruka innukuse mõttes: „Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!“ (1Kr 9:24).
Pauluse surm, mis kirjutamise aegu veel ees seisab, on siis selle seisu fikseerimine, milles Jumala (ja ka kaasinimeste) ees parajasti ollakse. Nii nagu meie kõigi surm. Mineviku teened ei loe, kui olevikus ei ole meil neid kandvast enam osa. Mineviku patusüü (isegi kuritöö) on andestatud ja kustutatud, kui olevikus ei ole meil sellest enam osa.
Apostli surm on aga ka ohver. „Sest mind valatakse juba joogiohvrina.“ See vanatestamentliku ohvritalituse pilt omab tähtsust ka Uues Testamendis. Tõsi küll, ainult väärtustatuna ja kaetuna Kristuse ohvrist, mis toodud Pauluse ja meie igaühe eest. Pauluse märtrisurm (nagu taas vanakiriklik pärimus väidab), nagu ka usus tänuohvrina elatud elu, on kaetud sest ohvrist ja õieti mingis mõttes Kristuse ohvri osa. Kuna Paulus on ka Kristuses.
Ennist sai öeldud, et Kristuses pole tähtis see, mis oli minevikus, vaid see, mis on praegu. Võib ka pisut korrigeerida – kõige tähtsam on see, mis alles tulemas. Meie tulevik määrab meie oleviku. „Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.“ Selle tuleviku pärast elame nüüd, ka teiste heaks ja neid teenides. Selle tuleviku saame osaks annina, kingitusena. Kingina isegi siis, kui meil tuleb palju vaeva näha ja vaimulikku sporti teha. „Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut“ (1Kr 9:25).
Õiguse pärg, närtsimatu pärg – see on suurim võimalik autasu, üle elu ja üle surma olümpiavõit! Õieti küll Jumala armu and! Selle poole tasub teel olla.
Eelnähtu valguses tasubki korrigeerida ka oma arvamust surmast kui teemast, mida tänapäeval viisakas vestluses kõige enam välditakse. Vastupidi, surm on teema, millest tuleb arutleda. Surma tuleb surnuks rääkida Kristuse surmas ja ülestõusmises antavat õigust kuulutades, õiguse pärga taotledes. See ongi Kiriku üks ülesanne – võita surelikke elu poolele ja anda edasi usku, igatsust Kristuse ilmumise järele. Sama igatsust, mis ajastute ja kontekstide erisusest hoolimata on olnud omane ristirahvale ja mida kannab meieni apostlik sõna. Pauluse testament Timoteosele sisaldab nimelt ka meid.
Tauno_1

 

 

 

Tauno Teder,
Häädemeeste koguduse õpetaja

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)