Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Elades erinevustega: inimese seksuaalsus 3. osa

13.02.2002 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 4.)
Living with Diversity: Human Sexuality
Pauluse jaoks on homoseksuaalne praktika (nii meeste kui naiste vahel) ebaloomulik (kreeka keeles loomuvastane = para physin), ühtesobimatu jumalariigi elustiiliga ja teotus loomiskorra suhtes, mille järgi on vaid mehe ja naise vaheline suhe loomulik (Paulus kutsub mehe ja naise vahelist suguelu naturaalseks, loodusekorraliseks kasutamiseks ehk physike khresis).
K. Barthi järgi moodustavad mees ja naine teineteist täiendades imago Dei (loomisdoktriin). Paulus mõistab homoseksuaalsust kui ühte aspekti pattulangemise järeltoimest (Rm 1:18jj). Selle kohaselt rikub homoseksuaalne akt juba pelgalt ideed heteroseksuaalsest abielust `ühe liha mudelist’ kui normist. Võib lisada, et homoseksuaalse orientatsiooniga isik on kannataja. Praktiseerija aga teeb Uue Testamendi kirjade kohaselt pattu, mis võib takistada jumalariigi pärimist.
Eetilised kaalutlused

Sageli kasutatavad vastakad terminid nagu «tolerantsus» ja «sallimatus» moodustavad ühe, aga mitte ainsa aspekti probleemist rääkimisel. Õigupoolest ei peakski seda mõistetepaari eriti puudutama, rääkimata küsimuseseade niisugusest poolemotsionaalsest, poolpoliitilisest asetamisest. Pigem tuleks küsida, mis võiks olla pikemas perspektiivis õigeim ja parim.
Seda, mis on parim homoseksuaalsele inimesele (ja kogukonnale) ülimalt ja viimselt, on küll raske formuleerida, kuid tunduvalt tähtsam on selle üle arutleda. Peamine eesmärk ei ole diskuteerida, milliseid õigusi saab ja milliseid ei saa anda homoseksuaalidele, vaid mõelda, milliseid tagajärgi omab homoseksuaalsus isiklikul, ühiskondlikul ja eshatoloogilisel tasandil. Kõigepealt on vaja küsida homoseksuaalse suhte otstarbe järele. Küllalt hea viis on teha seda võrdluses abieluühenduse juba eelnevalt vaadeldud eesmärkidega.
Homoseksuaalne suhe
ei ole kunagi sugu jätkav ja seda mitte juhuslikult, vaid olemuslikult, loomusest ja organismi põhilaadist tulenevalt. See ühendus ei ole viljakandev ega ole märgitud Jumala õnnistusega, nagu seda on mehe ja naise ühendus (1Ms 1:28). Inimestel on muidugi vaba tahe teha, mida nad tahavad, kuid sellisesse suhtesse astumine tähendab astumist suhtesse ilma tõotatud õnnistuseta. Seetõttu ei saa kirik seda õnnistada. Palve ja eestpalve on muidugi alati vajalikud.
Suhestav otstarve
võib subjektiivsest aspektist vaadatuna näida realiseeritav. Partnerid võivad hinnata ja armastada teineteist isegi siis, kui armastuse interpretatsioon on individualistlik ja kitsas, kus eitatakse teise «teistsugusust» algupärase liidu jaoks mõeldud «ühe liha» suhtes. Armastus ilma soo edasi kandmiseta näib olevat enam isekas ja kitsapiiriline kui armastus, millest sünnivad hoolitsust vajavad järeltulijad.
Homoseksuaalset käitumist
võidakse õigustada abielu kolmanda eesmärgi kaudu. See on suhte tervendav (healing) ehk «iha kanaliseeriv» või reguleeriv funktsioon. Võibolla on tõsi, et isikul, kes küllalt sageli harrastab homoseksuaalset läbikäimist, on parem omada püsivat partnerit. Muidu pöördub võrgutamine ja võimalik arvukas nakatumine eri isikute suunas ning saab tegelikuks ohuks ja paheks. See tundub olevat vaid «rahustav» põhjendamine. Tervendamine tõelises tähenduses jääb siiski kättesaamatuks. Tervendamine heteroseksuaalses abielus tugevdab õnnistatud liitu, arendab ja õilistab suhet. Homoseksuaalses suhtes need omadused puuduvad.
Pastoraalsed kaalutlused

Ilmneb, et me ei peaks kalduma argumentatsioonidesse, mis on enam tolerantsem, humaansem, kultuursem või kõige paremini korda loovam. Pigem peaksime otsima seda, mis võiks olla parim. Seda teed mööda edasi minna on aga tegelikult palju raskem. Siin ei saa piirduda nähtusele hinnangu andmise või homoseksuaalsusele kalduvate inimeste aktsepteerimisega, vaid tuleb küsida, kuidas neid tervendada.
Homoseksuaalse orientatsiooni kui meeleseisundi ja homoseksuaalse käitumise kui lakkamatu praksise erinevus teeb võimalikuks erinevate nõustamisteede vaatlemise. Isik, kes tunneb tõmmet samasoolise isiku vastu, võib omada seda kalduvust sünnipäraselt. Neid inimesi võib rahustada mõttega, et Jumal aktsepteerib neid sellegipoolest, sest kalduvust ilmselt ei saa valida. Mida ei saa valida, selles ei saa olla ka «süüdi». Inimene ei ole süüdi end ühe- või teistsugusena tundes. See tähendab aga, et niisugused inimesed vajavad aktsepteerimist ka kaasinimeste poolt. Ometi peab seejuures meeles pidama, et oma kalduvust ei ole lubatav reklaamida avalikult.
Inimesi, kes harrastavad homoseksuaalset läbikäimist, ei saa kohelda ühe lihtsa ja üldise reegli järgi, sest sellist lihtsalt ei ole. Teoloogiliselt korrektne on hinnata homoseksuaalset käitumist vääraks, kuid selle juurde peatuma jäämine tähendaks hea tahte puudumist liikuda raskema, nõustamise ja tervistamise suunas.
(Järgneb.)
Randar Tasmuth

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)