Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Elades erinevustega: inimese seksuaalsus 1.osa

30.01.2002 | | Rubriik: Järjejutt

Living with Diversity: Human Sexuality
Ülalolev pealkiri on lähtepunktiks minult tellitud artiklile, mis oli ühisel arutlusel Porvoo osaduskonna liikmeskirikute teoloogilisel konverentsil. Ka oli konverentsi üks mõte, et liikmeskirikud kõiki seal käsitletud teemasid nagu kiriku kuulutuskeskkond ja noortetöö oma kirikuis kodutööna arutaksid. Kuulutuskeskkond oli sellel aastal arutlusel Õpetajate Konverentsil.
Homoseksuaalsusega seotud küsimusi on tekitanud mitmes riigis algatatud homoseksuaalselt koos elavate inimeste registreerimine. Siin on dilemma kahe tahu vahel. Üks on see, et nõnda elada otsustanud inimesed teevad seda niikuinii ja valida on, kas nad teevad seda registreeritult või «põranda all». Teine tahk on see, et ühiskondlik registreerimine võib suhtest jätta ette planeerimata `legitiimsuse’ mulje. Oma seisukoha kujundamine sedavõrd mitmepalgelise, ent ennast peale suruva küsimuse osas nõuab arvestamist väga paljude tahkudega korraga, mis on raske, kuid möödapääsmatu. Arutleda ja järeldada on raske. Palju lihtsam oleks esitada lühiseisukohti või -veendumusi, olgu need siis niiöelda liberaalsed, konservatiivsed või ükskõiksed. Kui aga teemaks on kord juba mitmekesisus ja erinevus, võibki arutlust sellest alustada.
Küsimuse formuleerimine
Kõigepealt peaksime küsima vastupidiselt, mis oleks ühtsus või ühetaolisus valdkonnas, mida kutsutakse seksuaalsuseks. Kas leiame midagi põhimõtteliselt ühetaolist ja konstruktiivset, midagi, mis toetaks meie arvamusi, otsustusi ja praktikat? Enne kui räägime erinevustest, peame täpsustama ühetaolisuse mõiste; enne, kui kutsume midagi ebanormaalseks, peame formuleerima normaalse. Samas peame meeles, et normaalsus ja normatiivsus ei ole sünonüümid. Alles seejärel võime küsida, kuidas käsitleda ebanormaalseks liigitatut ja kuidas viia omavahel seosesse ebanormaalne ja erinev. Ja siinkohal praegu viimane, kuid mitte tähtsusetu tõik: kuidas aidata kõrvalekalletega inimesi?
Selles kirjutises on minu lähtepunktiks eksistents (elamine), selle põhjus, tähendus, vahendid ja eesmärk. Teoloogilised mõtisklused sellel teemal peavad võtma tähelepanu alla paljusid erinevaid aspekte ja laskma piiblitekstil meid kõnetada. Ükski artikkel ei saa mahutada kõiki aspekte. Püüan artiklis käsitleda erinevaid tahke, kuid kõik puudutatud alateemad jäävad väga konspektiivseteks ja skemaatilisteks.
Loomine ja bioloogiline alus
Siinkohal küsime, kuidas ja milleks oleme olemas. Piibli loomisloo mudelit vaadeldes näeme, et Jumal lõi mehe ja naise mitte kaheks erinevat laadi olendiks, vaid üheks. Inimkond loodi seksuaalselt diferentseerituna (1Ms 1:27). See diferentseeritus määrab ka meie inimliku loomuse ja annab aluse meie mina täielikumaks mõistmiseks. Me ei saa täielikult mõista inimeseksolemise tähendust toetumata sellele looduspärasele diferentseeritusele. Võib loota, et sellises harmoonias ja üksolemises (üks liha, `basar ehad'; 1Ms 2:24) saavad mees ja naine täielikult inimlikuks ja teostavad jumalanäolisuse. Kõige täiuslikumal moel teostub see abielus mehe ja naise vahel.
Piibli sümbolikeele kohaselt mees ja naine kui inimkonna pisimudel moodustavad osa kogukonnast, mille jaoks nad on loodud ja millesse kuuludes nad saavad kiita Jumalat. Abielu või kihlus on ka Jumala ja Tema rahva vahelise suhte sümbol, kirjeldades kahe erinevast soost partneri mudelit. Abielus moodustavad mees ja naine ühe ihu, mis saab talitleda tillukese kogudusena.
Seksuaalne diferentseeritus on sünnipäraselt bioloogiline; meie seksuaalne identiteet on tavaliselt algusest peale rajatud kromosoomide kombinatsioonidele, mis eristavad naise mehest (vastavalt XX või XY).
Ajaloolised ja kultuurilised mõjutused
Inimolendid ei jää kunagi puutumata ajaloost ja kultuurist. Maskuliinse ja feminiinse vahelist jaotust erinevates kultuurides on raske võrrelda ja soolist identiteeti ei ole kerge iseloomustada. Ajalooliste olenditena saame päranduseks kogumi kultuuriliselt õpitud rolle ja arvamusi. Soolised erinevused on aga sünnipäraseks baasiks meie seksuaalsusele, kuid seksuaalne diferentseeritus ei ole juhuslik, vaid inimolemuse olemuslik komponent.
See ei tähenda, et seksuaalne diferentseeritus mõjutaks mehe ja naise võrdõiguslikkuse piiritlemist. Erinevus mehe ja naise reproduktiivsetes rollides sisendab meile vajadust respekteerida soolisi erinevusi, mis on seotud nende rollidega. Abielludes võtavad mees ja naine kohustuse ehitada liitu, milles nad jäävad ka ühendatutena erinevateks, seejuures võrdseteks, aga mitte identseteks. Just selleks, et mehed ja naised saaksid olla põhiprintsiipides võrdväärsed, vajavad nad muud kui identsust, seega erinevust.
(Järgneb.)
Randar Tasmuth

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)