Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elada tegelikkuseks Jumala armastus

22.05.2002 | | Rubriik: Jutlus

Isa, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud (Jh 17:21). Jeesus palub nii oma kannatuste eel ülempreesterlikus palves.
Tema kannatused ja rist saavad paljudele ehmatuseks, Karjast lüüakse ja kari jookseb laiali. Kuid samas on tema rist inimesi, rahvaid ja ajastuid ühendav sild. Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde, ütles Jeesus kord uudishimulikule rahvahulgale.
Ilmutusraamatus laulavad kakskümmend neli vanemat tapetud Tallele kiitust selle eest, et ta on ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest (Ilm 5:9). Kolgatal, risti all, sünnib uus perekond: Naine, vaata, see on su poeg! Vaata, see on su ema! (Jh 19:26–27)
Samas jäävad Kristuse risti all liidetud inimesed erinevateks. Tema, kes palus omade ühtsuse eest, võib saada omasid lahutavaks jõuks. Paarkümmend aastat hiljem on Paulus sunnitud korintlaste kohta kibedalt tõdema: Kloe pere, mu vennad, on mulle teie kohta teatanud, et teie seas on riidu. Ma räägin sellest, et igaüks teist ütleb: «Mina olen Pauluse poolel!» või: «Mina olen Apollose poolel!» või: «Mina olen Keefase poolel!» või: «Mina olen Kristuse poolel!» (1Kr 1:11–12)
Kolmainupüha on Jumala täiuslikkuse püha. Erinevatel kirikuaasta pühadel oleme võinud meenutada, kuidas Jumal tegutseb, kuidas Isa, Poeg ja Püha Vaim on inimese eest hoolitsenud. Advendist tänaseni on inimene olnud Jumala tähelepanu keskpunktis. See on imeline, juba Vana Testamendi laulik küsib: Mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? (Ps 8:5)
Seisame praegu kahe poolaasta piiril ja raske on öelda, kumba poolde kolmainupüha peaks kuuluma. Ühelt poolt kroonib ta lõppeva poolaasta, mida nimetatakse ka Issanda poolaastaks. Austame kolmainust Jumalat tema täiuslikus ühtsuses. Teisalt on kolmainupüha algava Kiriku poolaasta algus. Nende päevade algus, kus peaksime Jumala seadma oma tähelepanu keskmesse.
Samalaadse piiri peal on kolmainupüha kirjakoht. Need on teise Korintose kirja viimased kolm salmi, kirja lõputervitus. Siin lõpeb õpetus. Kuid just selles hetkes algab elu Jumala maailmas. Me läheme pühadekirikust koju ja elame tõeks selle, mida kirikus kuulsime; elame tõeks selle, mida lõppeval poolaastal oleme kogenud.
Jumal ei jää järgmise pühapäevani või järgmiste jõuludeni kirikusse luku taha, ta tuleb meiega kaasa. Kristuse töö ei tohi olla asjatu ega tühja minna. Jeesus Kristus ütleb, mida ta meilt ootab: Ma olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks (Jh 15:16). Jumal on valgus, tema juures ei ole varjutuse varju (1Jh 1:5; Jk 1:17), ja valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões (Ef 5:9).
Paulusel on mure Korintose kogudusega. Ta kirjutab neile juba kolmandat korda. Kaduma on läinud paljude pisaratega (2Kr 2:4) kirjutatud kiri, kuid ka meieni jõudnud kiri on üsna ägeda tooniga.
Koguduses on lõhesid, Pauluse ja Keefase ja Apollose ja Kristuse ja teiste «parteid» ei suuda leppida omavahel ja Paulusega. Pauluse töökaaslane Tiitus on siiski suutnud lepituse saavutada. Ja kui Paulus kirjutabki ägedalt, on tema sõnad kantud armastusest. Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist (1Jh 4:11), kirjutab apostel Johannes.
Vastuolud on kerged tekkima, haavu on kerge lüüa, kuid neid on väga raske parandada. Olgu siis Korintoses või meie oma kogudustes. Kuid koguduse elujõu ja tõsiseltvõetavuse tagatis on tema ühtsus, Jumala armastuse tegelikkuseks elamine.
Jeesus palus Isa, et kõik usklikud oleksid üks, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid (Jh 17:23). Jeesus on öelnud: Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima (Mt 12:25).
Jumala armastuse kogemus lubab meil muutuda. Koguduse sisemistest muredest ei ole kunagi meeldiv rääkida, kammitseb hirm teiste arvamuse ees. Ka Paulus ei manitse meelsasti. Kuid ükski südamlik ja armastusest kantud manitsus või tõsine vestlus ei ole asjatu.
Kolmainupüha evangeelium räägib inimese uuenemise vajalikkusest: Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki (Jh 3:5). Meil on võimalus alustada uut elu, sellist, mis on kantud andeksandmisest ja lepitusest.
Pühapäeval on kolmainupüha, Jumala täiusliku ühtsuse püha. Siin ja praegu jääb Kolmainus Jumal meie jaoks ületamatuks saladuseks. Kuid me kõik oleme võinud kogeda seda, kuidas Isa, Poeg ja Püha Vaim on meie elus toiminud. Nüüd on meie kord näidata seda teistele. Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega (2Kr 13:13)!
Aamen.
Joel Siim, Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)