Esileht » Arvamused » Arvamus »

Elada inimväärset elu kuni surmani

12.10.2010 | | Rubriik: Arvamus

Iga aasta oktoobrikuu esimesel laupäeval tähistab Tallinna diakooniahaigla rahvusvahelist hospiitsipäeva, kuhu on oodatud hospiitsis lahkunud inimeste lähedased ja pereliikmed. Jätkuks sellele peeti Tallinnas ka III hospiitskonverentsi, kus oli esinejaid Eestist, Norrast ja Hollandist. Ettekandjatele lisaks arendati diskussiooni palliatiivse ja terminaalse palliatiivse ravi võimaluste üle Eestis.
Inimese sünd on rõõmus ja tähtis sündmus. Noorus on tegude aeg, haigused ja vanadus on kaugel. Surm puudutab meid, kui lahkunud on lähedane. Kui hästi me aga oleme endale teadvustanud, et meie maine teekond saab ükskord otsa. Luuletaja Artur Alliksaar on kirjutanud: «Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra…»
Kuidas lahkuv inimene oma viimsed päevad või tunnid mööda saadab? Mis saab siis, kui ravi enam ei aita? Kas algab surma ootamine? Palju küsimusi, hirm ja teadmatus. Ometi on olemas terve filosoofia – hospiitsfilosoofia, mis just inimese elu lõpu väärikusega tegeleb.
Hospiitsosakonnas aidatakse haigel vabaneda vaevavatest haigussümptomitest või püütakse neid maksimaalselt leevendada, pakkudes turvalist, inimese individuaalsust ja enesemääramisõigust arvestavat keskkonda. Ööpäevaringselt on seal inimesele kindlustatud asjatundlik terviklik hooldus, mille osaks on ka kindlustunde loomine selles, et ei surija ise ega tema perekond pea olema oma mures üksi ja abitu.
Hospiitsfilosoofia tõekspidamised põhinevad terviklikul inimesekäsitlusel – inimesse suhtutakse just sellisena, nagu ta on, igaüks on kordumatu ja ainulaadne. 1967. aastal Londonis asutatud esimesest kaasaegsest hospiitsist on pärit mõte: «Sa oled oluline, kuna Sina oled Sina. Sa oled oluline kuni oma elu viimase hetkeni. Me teeme kõik, mis saame, mitte ainult et aidata Sul rahulikult surra, vaid ka elada kuni surmani.»
Hospiitsid olid keskajal paigad, kus mungad hoolitsesid palverändurite eest, kes reisil olles haigestusid või olid suremas. Tänapäeval on hospiitsid surijate viimase hoolduse kohad, võimaldamaks parandamatult haigeil elada täisväärtuslikku elu ja väärikalt lahkuda. Hospiits ei ole ainult ruumid, vaid seal valitsev vaimsus.
On väga oluline mõista, et hospiitsis ei ravita, vaid leevendatakse ravimatust haigusest tulenevaid vaevusi. Parandamatult haige inimese järelejäänud elu võib olla lühike, kuid sellel on väärtus, mida surma saabumine ei vähenda, on üks hospiitsi aluseid.
Eestis tegutseb kolm hospiitsi: Tallinna diakooniahaiglas, TÜ kliinikumis ja Ida-Tallinna keskhaiglas, kus on kokku vaid 29 kohta.

Tiiu Pikkur
,
Eesti Kiriku reporter

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)