Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elada armastuses

12.11.2003 | | Rubriik: Jutlus

Mt 25:31–46
Mida te iganes olete teinud … Mida te iganes olete jätnud tegemata …
Jeesus räägib ilusa ja mõtlemapaneva loo viimsest kohtupäevast. Ta rõhutab, et kohtumõistmine toimub vastavalt sellele, mida inimesed on teinud ja mida tegemata jätnud. Kas ei ole siin omapärast – ja lausa karjuvat – vastuolu sellega, mida oleme harjunud kristliku usu põhjal õigeks pidama? Mitte tegudest ei saa me õndsaks, vaid üksnes Jumala armust. Kus see arm on, kui Jumala Poeg võtab võimsa kuningana istet kohtujärjel ja hakkab inimeste tegusid ning tegematajätmisi kaaluma?
Võib-olla polegi Jeesus «õige kristlane»? Võib-olla on Ta asjast valesti aru saanud? Juba unustanud, et «Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks» (Jh 3:17)?
Ah, õige küll, see on ju kirjas ühes teises evangeeliumis. Kas hoopis Matteus pole millestki päris õigesti aru saanud? Või eksib Johannes? Või hoopis Paulus, kellelt oleme kuulnud rõõmusõnumit selle kohta, et mingeid tegusid pole tarvis – ikka ainult puhtast usust ja Jumala armust tuleb pääsemine.
Mulle meenub üks film, mis räägib Kristuse viimasest kiusatusest. Selles ilmub Jeesusele, kui Ta parajasti ristil ripub, saatan väikse lapse kujul ning teatab Talle, et Tema ülesanne on täidetud. Ta võib ristilt alla tulla ja rahulikult edasi elada.
Jeesus teebki seda, abiellub Maarja Magdaleenaga, soetab perekonna ja kõik läheb hästi. Kuni päevani, mil Ta kohtab kuskil turuplatsil jutlustavat meest, keda nimetatakse Pauluseks ja kes räägib, kuidas Jeesus olla ristil surnud ja surnuist üles tõusnud.
Kui Jeesus tema juurde läheb ja teatab, et see on vale, et Ta ei surnud ja et Tema ongi see Jeesus, kellest Paulus justkui kuulutab, siis järgneb Pauluselt huvitav vastus. Filmitegijad on selle koha peal pannud tema suhu sõnad 2. Korintose kirjast: «Kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne Teda enam nõnda.» (2Kr 5:16)
Kas Paulus tegigi nii – Jeesust tundmata ja Tema tõelisest sõnumist midagi teadmata kujundas välja endale sobiva õpetuse? Õpetuse, et mingeid tegusid pole õndsakssaamiseks tarvis – samal ajal, kui Jeesus mitte ainult tänase, vaid ka paljude teiste evangeeliumikohtade põhjal peab häid tegusid õndsakssaamisel kõige olulisemaks?
Aga võib-olla oleme hoopis meie millestki valesti aru saanud? Võib-olla pole me Paulust väga tähelepanelikult lugenud ja nii ongi meil kahe silma vahele jäänud, et Paulus ei kuuluta mingit õndsakssaamist ilma tegudeta, küll aga ilma käsu- või seaduse tegudeta.
Paneme tähele, mida ütleb Paulus näiteks oma kuulsas armastuse ülemlaulus: «Kui mul oleks kogu usk …, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.» (1Kr 13:2) Me võime õndsaks saada lahus käsutegudest, aga mitte mingil juhul lahus armastuse tegudest. «Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada.» (Rm 14:8)
Armastuse teod on need, millest räägib ka tänane evangeelium. Armastuse teod on need, mille põhjal toimub viimne kohtumõistmine, kusjuures näib, et siin ei olegi suuremat vahet kristlaste ja mittekristlaste vahel. Jeesus ütleb: «Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile ja Ta ette kogutakse kõik rahvad.»
Tundub, et kristlastel on ainult üks eelis: nad on Jumala armastusest osa saanud ja seda kogenud, Jumal on neisse Püha Vaimu läbi oma armastuse anni valanud ja Tema armu abil suudavad nad armastuses elada ning armastuse tegusid teha.
Igal juhul on selge, et ilma Jumala armuta ei oleks niikuinii mingit õndsakssaamist. Jumala arm ei seisne aga mitte ainult Tema Poja ristiohvris – ja sellest osasaamine ei toimu ainult selle mõttes omaksvõtmises ega kunagi ammu teostunud tõsiasjana uskumises. Püha Jaakobus kirjutab, et «ka kurjad vaimud usuvad … ja värisevad hirmust» (Jk 2:19). Jumal on armastus ja Tema Poja inimesekssaamine, sündimine siia maailma, elu ja õpetus, kannatamine ja ristisurm on selle kinnitus. Jumal on armastus ja ainus võimalus Tema juurde pääseda ning Tema juurde jääda – see aga tähendabki õndsaks saada – on elada armastuses.
Tõeline armastus ei saa olla tegevuseta – nii nagu Jumal ei jäänud oma armastuses tegevusetuks, vaid tuli, sai inimeseks ja andis inimestele teada, kes Ta tõeliselt on: Immaanuel, Jumal koos meiega, Jumal meie jaoks.
Selle põhjal, kas oleme märganud oma kaasinimesi nende vajadustes ja neid jõudumööda aidata püüdnud, teeb Jumal oma järeldused meie kohta. Ainult see, kes armastab oma venda, saab armastada Jumalat (1Jh 4:21). Ainult armastus teeb võimalikuks pääsu Jumala juurde ja sinna jäämise – nüüd ja igavesti.
Enn Auksmann,
Kärdla koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)