Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Eks teie tea, et olete Jumala tempel!

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Lk 2:41–52

Aastavahetus on nagu mäkke ronimisel tippu jõudmine. Hetkeks peatud, puhkad, tõmbad hinge, vaatad tagasi tuldud teele, näed kaugemale, avaramalt ja taas laskud alla mäejalamile, tavapärasesse elu- ja töörütmi. Märkmikus vahetub vaid aastaarv. 

Aja kohta kasutame mõisteid „enne või pärast Kristust“, mis annab tunnistust, et Kristuses on uus loodu ja ajastu. Kuidas ka inimesed kosmilist aja kulgu ei liigendaks, tiksub aeg oma rütmis edasi ja päevad, kuud ning aastad on vaid kokkuleppelised nimetused. Aeg ei peatu, ta on pöördumatu, ta on hindamatu. Küll aga saame hetkeks peatuda meie ise ja küsida: kuhu edasi? 

Vastust aitab meil otsida Jumala loomis- ja lunastuslugu, mille rikkuseks on kogu Piiblit läbiv usu ja lootuse sõnum. Maailmaruumi korrapärases liikumises näeme Looja hoolivust ja armastust kõige loodu vastu. 

Jõulusõime valguses sündis maailma muutev ime. Jumal sai inimeseks, Sõna sai lihaks. Meie keskel elas täiuslik, veatu, ilma patuta Jumala Poeg, kes kandis meie valu, lunastas meie süü, sai lepitajaks ning päästjaks, et meie inimlastena jõuaksime tõe tundmisele ja päriksime kord igavese elu.

Uue aasta alguses tähistame Jeesuse nimepäeva ja meenutame tema esitlemist templis. Joosep ja Maarja austasid esivanemate tava ja nii läksid nad Moosese õpetust järgides pühakotta, sest kirjutatud on: „Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks“ (Lk 2:23).

„Kui kaheksa päeva sai täis ja tuli aeg lapse ümberlõikamiseks, siis pandi talle nimeks Jeesus, mille oli ütelnud ingel, enne kui laps sai ema ihusse“ (Lk 2:21). 

Templis viibis ka vana vaga ja jumalakartlik Siimeon, kellele oli Püha Vaim ilmutanud, et ta ei sure enne, kui näeb Issanda Võitut. Last oma kätele võttes kiitis ta Jumalat: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile“ (Lk 2: 29–32).

Olles kaheteistaastane nooruk, läks Jeesus pühadeks koos vanematega Jeruusalemma. Koduteele tagasi ta aga ei pöördunud, vaid jäi templisse õpetatud meeste ja kirjatundjate seltsi, kes imestasid tema pühakirjatundmist ja arukust. Oma vanematele põhjendas ta templisse jäämist: „Miks te mind otsite? Eks te teadnud, et ma pean olema selles, mis on mu Isa oma?“

Ka Jeesuse hilisema elu kohta on mainitud, et ta viibis tihti, lausa iga päev pühakojas rahvast õpetades ja juhatades. Talle olid pühad tekstid tarkuse ja jumaliku väe allikaks. Ta õpetas nagu see, kellel on meelevald. Tempel oli rahva ja Jeesuse jaoks elu vaimne keskus. Seal hoiti juhiseid, õpetusi, eeskirju, mille järgimist nõudis esivanemate pärimus ja Jumala ilmutatud Tõde. Toodi ohvriande ja kõneldi palves Jumalaga. Traditsioonide ja tavade tundmine kergendas kirjatundjatel pühakirja mõistmist. Ka Jeesust kuulati huviga, rippudes tema küljes. (Lk 19:45–47) Küllap rahva poolehoiu tõttu ei soostunud ülempreestrid ja kirjatundjad sekkuma ega takistama Jeesust, kui ta kritiseeris karmide sõnadega kaubitsejate ja ärikate tegevust, tõugates kummuli nende lauad ja tuvimüüjate istmed. „Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks.“ (Mt 21:12–13)

Jeesus osutab ka eelseisvatele suurtele muutustele. Tempel hävitatakse, „ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks“ (Mt 24:2). Tänini on säilinud vaid osa templist, millest tuntuim on nutumüür, mille ääres käivad juudid oma rahva kurba saatust meenutamas ja kuhu paigutatakse Jumalale määratud soovisedelid ja palved.

Ajaloo kogemus õpetab, et meil pole siin jäädavat linna, kõik on kaduv ja igale asjale on antud aeg. Oma mäejutluses hoiatab Jeesus: kelle hoone on ehitatud liivale, see hävib tuules ja tormis, kaljule rajatu aga jääb püsima. Vana Testamendi laulik võib elukogemusest kinnitada: „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga.“

Vanemate pärimust ja tavasid austades nägi Jeesus aga kaugemale ning tema visioon oli rahva harjumuspärasest mõtteviisist ja Moosese seadusest ulatuslikum. Täites oma Isa tahet tuli ta kadunuid päästma, eksinuid lunastama ja langenuid Loojaga lepitama. Kaduva ja ajaliku asemele rajab ta riigi, millel ei ole otsa. Tema ehitab üles oma surma ja ülestõusmise kaudu uue templi, müstilise ja sakraalse, üleloomuliku ja vaimse Jumala koja. Apostel kirjutab: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim“ (1Kr 3:16).

Ristimise armus ja väes oleme pühitsetud kivid templis, oleme Kristuse Ihu liikmed ja taevariigi pärijad. See teadmine annab lootust minna edasi taevase kodu poole.

2022. aasta juhtsõnas ütleb Kristus: „Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja“ (Jh 6:37). Apostel soovitab: „Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades“ (Kl 3:17). 

Õnnistatud uut aastat!

 

 

 

 

Einar Soone,

emeriitpiiskop