Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eks me kõik ole erivajadusega

19.01.2022 | | Rubriik: Arvamus

Kirjutades korintlastele kogudusest kui ihust, toonitab Paulus kõigi liikmete olulisust: „Kuid Jumal on ihu nõnda seadnud, et ta on andnud puudulikumale rohkem au, et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest“ (1Kr 12:24–25).

Hoolt kanda nende eest, kes on nõrgemad – see peaks olema koguduse kui Kristuse ihu kõigi liikmete ülesanne ja eesõigus. Eelkõige on see diakoonia kui kristliku hoolekandetöö sisu. Eelseisval vaimulike konverentsil on diakoonia töötoa teemaks „Erivajadused kirikus: kas oleme nendeks valmis?“. 

Ei saa kunagi täiuslikult valmis olla selleks, et sinu ligimeseks kas perekonda, kogudusse või mistahes kogukonda tuleb erivajadustega inimene. Nad lihtsalt tuleb vastu võtta, omaks võtta. Erivajadustega inimesed on alati olemas, vahel rohkem, vahel vähem ühiskonna eest peidetuna. Kui ei ole elus nendega isiklikku kokkupuudet olnud, võib esialgne suhtlemine takerduda, sest kardetakse – kardetakse, et ei osata nendega sobivalt käituda. Kardetakse vahel ka erivajadustega inimest ennast. 

Vaimulike konverentsi teemast „Hirmust ja armust“ lähtuvalt võib diakoonia töötoas üheks vestlusteemaks olla ka hirm – millised on meie kartused erivajadustega inimestega suhtlemisel ja kuidas neid hirmusid kõrvaldada. Samas võib püüda ka end panna erivajadusega inimese olukorda ja mõtiskleda, mis võivad olla tema hirmuks koguduses, kirikus.

Hirmule astub vastu arm. Jumal on armuline kõigi inimeste vastu, tema jaoks ei ole oluline, kas inimese füüsilised ja vaimsed näitajad on n-ö normi piires. Kuidas saame meie kristlastena olla Jumala armastuse edasipeegeldajad erivajadustega inimestele? Ja samas – ka nemad saavad seda olla meie jaoks. Suhtlemine on alati kahepoolne. 

Erivajadustega inimestega suheldes ei saa võtta mingit ülemuslikku positsiooni, et meie oleme vaid võimelised jagama, neid aitama. Erivajadustega inimesed vajavad kogudust, kirikut, aga ka kirik vajab neid. Olen ise saanud teenida intellektipuudega inimesi ja võin kinnitada, et emotsionaalselt intelligentsuselt, empaatiavõimelt, usu siiruse poolest on mõnigi neist meile eeskujuks. 

Mäletan, et kui kord ühes hooldekodus leeritundi andsin, küsis minult üks leerilaps: „Tiina, miks sa mures oled?“ Olin üllatunud, sest tõesti – üks probleemide pundar vajas lahendamist, aga olin seda enda arvates professionaalselt varjanud, andes leeritundi ikka naeratades ja rõõmsameelselt. 

Sellisele otsekohesele küsimusele aga peab ausalt vastama. Nii ütlesingi, et mul oli meel murelik leeritundi tulles, aga see on pikk jutt ja ka isiklik, mida ei saa praegu jagada. Siis vastas leerilaps naeratades: „Aga palvetame siis!“ Nii tegimegi. Oli ilus leeritund, kus ka mina õppisin.

Meie hirmud ja ebakindlus erivajadustega inimestega suhtlemisel tuleneb tihtipeale meie endi teadmiste piiratusest, sellepärast on hea, et sel teemal on üha rohkem räägitud ja kirjutatud, et sel teemal ka vaimulike konverentsil ühes töötoas saab arutletud. Parimaks õpetajaks ja eeskujuks meile suhtlemisel ligimestega, on nad siis erivajadustega või mitte, on Jeesus. Tema ei kartnud astuda ligi pimedatele, vigastele ja küsida neilt: „Mis sa tahad, et ma sulle teeksin?“ Võib-olla ootavad sellist küsimust meilt ka erivajadustega inimesed, ootame ka ise, sest eks me kõik ole mingis mõttes erivajadusega, eriliste vajadustega.

 

 

 

 

Tiina Ool,

vaimulik

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!  (Jh 12:32)