Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ekraanide lumm ja pärisinimesed

13.08.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Mõnikord märkan, et maailm on kulunud kummaliseks. Inimeste maailm on muutunud imelikuks. Pimedad peavad nägijaid pimedaiks ja hullud hüüavad hulludeks neid, kes veel ei ole, kuid lootus sureb koos viimaste hulludeks peetutega ja pimedad arvavad, et nende silmad näevad ka seda. Tegelikult näevad nemad vist vaid seda, mida neile näidatakse nende helendavatelt ekraanidelt, ja sinna tuleb pidevalt vaadata.
Vaadake vaid, mis juhtub inimestega siis, kui lennuki lend hakkab lõppema. Vähesed maldavad ära oodata, mil lennuk lõplikult seisma jääb. Rihm kiiresti lahti ja elektroonikaseade sisse. Mõni tund internetita tekitab tunde, et ollakse millestki lõpmata olulisest liiga kaua ilma olnud. Kummaline, et veel magada julgetakse. Lennujaamad ja kohvikud on tulvil oma nutitelefonide kohale kummardunud inimesi. Nagu sügavas palves ekraanide kohal. Isegi siis, kui lähedane inimene kõrval. Ekraan imeb ka kangemad meie hulgast nagu vaakumiga enda külge.
Varsti võivad lähedased meie kõrval vist niimoodi äragi surra, et meie seda ei märka. Märkame siis, kui sellest keegi sotsiaalmeedias kirjutab. Uurime uudise juures olevaid pilte. Märkame ehk ennastki mõnel pildil. Näed, olimegi kohal, siis kui ta läks! Aga siis, kui ta elas? Aeg-ajalt olime, aga ega tema olemasolu meid eriti ei seganud. Me lihtsalt ei lasknud ennast segada. Silmad ekraanidel, tähelepanugi seal. Harjutasime ennast aina kirkamate värvidega, valjema heli ja tugevamate emotsioonidega.
Tavaline elu oli liiga igav. Kui ekraanid kustusid, muutusid meeled uniseks, nagu oleks ekraanid ja meeled ühe aku või juhtme küljes. Vahetevahel meile tundus, et inimesed rääkisid meiega midagi. Vahel meile tundus, et saime aru, mida nad rääkisid, ja püüdsime neile midagi vastata. Tegelikult oli meil järjest vähem seda, millest nendega rääkida. Säutsusime, saatsime lühisõnumeid, ei mallanud vastuseid lõpuni lugeda, kuulata. Ärritusime kergesti, reageerisime kiiresti ja ütlesime halvasti.
Päriselu oli igav. Tüütu ja igav. Olime nagu uneskõndijad, pidevalt kusagil mujal. Päris pärale ei jõudnudki. Keskenduda enam ei osanud. Muutusime närviliseks, kui pidime pikemalt mõne inimesega suhtlema.
Ma loodan, et see jube jutt ei ole kirjeldus ka meie kirikute ja koguduste homsest päevast. Vahetevahel, kui satun mõnda kirikusse, kus isegi altaril on näriliste väljaheited, vaibal tolm ja prügi, toolid käärkambris kaetud paksu hallitusega, tundub mulle, et olen keset ulmefilmi, mille peategelased on uneskõndijad.
Vaatan, kes seda kogudust teenib, ja taipan, et vaimulik lendab igal pühapäeval mitme kiriku vahel. Tuleb kiiruga ja läheb kiiruga. Nii vist ei märkagi pisiasju ja kui ka märkab, unustab varsti ära. Kui inimesed ei tule rõskesse ja koristamata kirikusse puhast Jumala sõna kuulama ja osalema veatus liturgias, peaks vaimulik minema inimeste juurde, otsima neid, kes oleksid valmis midagi tegema.
Mõnikord piisaks vaid ühest inimesest, kellega koos vaibad puhtaks kloppida ning mõned tunnid harja ja lapiga pühakoda puhtamaks muuta. Seejärel võiks proovida minna kadunud lambaid otsima. Tean, et see polegi väga lihtne. Lihtsam on vist suhelda virtuaalmaailmas – ideaalmaastikel, ja kurta, et inimesed on usuleiged.
Kui tulen sellisest kirikust, kus olen saanud enne laulatuse algust teha intensiivset koristustööd, taipan jälle, milline ime on see, et suurem osa meie pühakodadest on puhtad, väga hästi hoitud. Imestan sellegi üle, kui paljud on leidnud vahendeid oma kirikute restaureerimiseks. Ka väga väikeste koguduste õpetajad ja juhatused isegi väga vaestes valdades.
Üks koguduseliige oli paigaldanud reede varahommikul oma kiriku annetuskastidele süsteeme, mis teevad pikanäpumeeste elu raskeks. Kirikus tööd tehes märkas see suuri firmasid juhtinud mees, kuidas paarkümmend vabatahtlikku tulid, vajalikud vahendid võtsid ja poolteist tundi oma kirikut koristasid. Seejärel istusid kohvilauda. Kutsusid ka teda. Siis mindi altari ette ja tehti koos vaimulikuga palvus. Lauas inimestega suheldes sai ta aru, et nii kordub see tema kodukirikus igal reedel.
Ta küsis hiljem oma vaimuliku käest, kas tema ikka teab, milline varandus need inimesed nende kogudusele on. Ta teadis. Teadis ka seda, et kirikut remontida on lihtsam, kui seda korras hoida. Raha leida on lihtsam, kui leida inimesi, kes on valmis ilma rahata oma kiriku juures pidevalt midagi, kasvõi natukenegi tegema. Päriselus on inimestega raskem suhelda kui virtuaalmaailmas. Naeratava näo märki veidi vigase lühikirja lõppu panna on lihtsam kui inimesele silma vaadata ja naeratada. Mõned jaksavad.
Suhtlesime hiljuti Torontos seitse tundi järjest Roman Toiga. Pidasime selle kiriku kauaaegse organisti, suurepärase suhtleja ja koorijuhi 99. sünnipäeva. Vaatasin seda säravat galantset härrasmeest, kelles ka seitsme tunni möödudes ei olnud näha väsimuse märke, ja mõtlesin, kas äkki hoopis tema on 55 ja mina 99. Rõõm võimalusest silmast silma, südamest südamesse suhelda ei kadunud kusagile.
AIALISA 2006

 

 

 
 
Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)