Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Einar Vene maailm

22.10.2014 | | Rubriik: Kultuurielu

Kunstnik Einar Vene näituse nimiteos «Me armastame Eestit». Erakogu

Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis esitab Einar Vene oma näitust «Me armastame Eestit».

Näitus koosneb viiest üsnagi suuremõõtmelisest maalist, neist neli on valminud käesoleval aastal.
Ruumi sisenedes võtab vaatajat vastu esmapilgul leebe, kergelt idülliline meeleolu. Selle loob eelkõige maalide hele, helge, pehmelt värviküllane koloriit. Ka maalide tegelaskond näib end tundvalt õdusalt – inimesed istuvad, tantsivad, kunstnik maalib portreed, keegi uisutab, kantakse rahvariideid.
Kõik oleks nagu kena. Ent lähemal vaatlusel tekitab nii iga maal kui ka tervikkooslus küsimusi. Miks on mõned tegelaskujud grotesksevõitu, milline seos on neil teiste maalil kujutatud objektidega? Üheseid vastuseid kunstnik meile pakkunud ei ole, küll aga üksjagu mõtteainet.
Oma loometee algusest saati – kunstiinstituudi lõpetas Einar Vene 1987. aastal – on talle meeldinud jutustada lugusid. Sageli on maalidel tervikuks põimitud palju tähenduslikke kujundeid. Ja kuigi kujutamisviis on naivistlikult realistlik, jätavad edasi antavad mõtteseosed palju ruumi ka vaataja fantaasiale. Neil maalidel segunevad isiklik ja üldine, argine ja vaimne mitmekihiliseks tervikuks. Sageli võib leida vihjeid piiblilugudele, mütoloogiale, kunstiajaloole.
Ka sel näitusel mõtiskleb kunstnik nii mõnegi paljusid puudutava küsimuse üle. Olgu selleks kunstniku ja publiku omavaheline suhe, arusaamine ja mittemõistmine, jooksva kunstielu hetkevälgatused võrdluses aja poolt väärtustatuga – «Portree», «Kord olid niidud rohelust täis».
Tõsiseid mõtteid kutsub esile ka Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse aegselt rahatähelt tuttav sinisilmne neiu viljavihuga: kuis oli, kuis nüüd, mis ootab ees («Monstrants»). Ja kas tantsijad paradiislikus Arkaadias aimavad, et nende pidu võib jääda lühikeseks, kas märkavad nad, et neid varitseb kuldseks skulptuuriks kehastunud vikatimees («Et in Arkadia ego»)? Eks meenu ju siinkohal keskaegsed katkuepideemiad ja palju maalitud surmatantsu teema.
Viimati mainitud liin leiab tabava jätku näituse nimiteoses «Me armastame Eestit». Siin tuleb eriti ilmekalt esile kunstniku oskus liita dramaatilisust koomikaga, seega siis tragikoomilisus. Sõnadega lahtiseletatult saab öelda, et pidu näib olevat vägev, võõrustajad lahked, külalisi kokku tulnud igast ilmakaarest, nii oravaid, põtru kui ülipidulikke pingviine. Mõnusalt tunneb end ka karuott. Ent mis edasi? Loodetavasti ei lõpe see lugu üksnes pilla-palla pillerkaariga, nagu on öeldud tuntud lastelaulus.
Võib tekkida küsimus, kuidas sobib selline lõbus-traagiline näitus kiriku ruumidesse. Kuid eks tegutse ju kirik kindlas aegruumis ja kõik, mis toimub ümberringi, puudutab tedagi. «Kirik otsib ja kuulutab tõde,» ütles näituse avamisel praost Jaan Tammsalu, ning eks seda tee ju omal moel ja oma vahenditega ka kunstirahvas.
Maire Toom

Einar Vene. «Et in Arkadia ego».

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)