Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Eile istutasin ma õunapuu

24.08.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Seoses eelseisva reformatsioonijuubeliga tegi peapiiskop meeldiva üleskutse istutada meie jaoks olulise tähtpäeva mälestuseks aasta jooksul üle Eestimaa 500 õunapuud.
Ilmselt üks esimesi sai pidulikult mulda eelmisel pühapäeval Järvakandi Pauluse kiriku 20. aastapäeva jumalateenistuse järel, kui piiskop Tiit Salumäe õnnistas sealses kiriku pargis juba ammu kasvanud paradiisiõunapuude kõrvale istutatud dekoratiivse reformatsiooniõunapuu.
Oli sümboolne, et peale oma inimeste said puu juurtele mulda panna ka külla tulnud sõbrad Soomest ja Saksamaalt, kellega meil on ühised luterlikud juured ning kellega koos juba aastasadu usupuhastuse pärandit maailmas kantud. Märkimisväärne on seegi, et puu kinkis Rapla maavanem Tõnis Blank, kes kakskümmend aastat tagasi kiriku pühitsemisel laulis kaasa tollases Järvakandi koguduse ansamblis.
Et too sündmus langes peaaegu kokku meie taasiseseisvumise 25. aastapäevaga, viis see mõtted paratamatult ka riigi ja kiriku suhetele. Eestis ei ole küll riigikirikut, kuid palju on arutletud selle üle, kas meil on tegemist veel rahvakirikuga, milline põhimõte fikseeriti juba I Eesti kirikukongressil 1917. aastal. Kuigi vahepealne aeg on olnud keeruline kiriku ja kogu rahva jaoks, ei tohi unustada, et ligi 100 aastat tagasi saime iseseisvaks nii rahvana kui ka kirikuna.
Paljudel meist on kindlasti meeles president Lennart Meri sõnad EELK 80. aastapäevale pühendatud aktusekõnes 30. mail 1997 Tallinna Kaarli kirikus, kus ta ütles, et tänu Eesti kirikule tekkis Eesti riik ja tänu Eesti riigile on alles ka eesti rahvas.
Laulva revolutsiooniga alanud ja Eesti Vabariigi taastamisega päädinud pöördelised sündmused tõid pooleks sajandiks «Paabeli vangipõlve» surutud kiriku mõneti ootamatult taas pjedestaalile. Kuu aja eest Rapla kihelkonnapäevadel nendele aegadele ja sündmustele tagasi vaadates tõdes piiskop Einar Soone, et ega kirik polnud alati valmis selleks, mida toona temalt oodati. Leerid olid suured, rahvast käis palju läbi, kuid vähesed jäid püsima. Teisalt ei olnud ilmselt ka suurem osa ateistlikus ühiskonnas üles kasvanud inimesi lõpuni valmis vastu võtma seda, mida kirikul neile tegelikult pakkuda oli.
Arvan, et just see, et meie kirik ei muutunud kõigile nõukogude aja kitsendustele ja tagakiusamistele vaatamata suletud sektiks, vaid kandis endas vaba rahvakiriku ideed edasi, tegi ta paljude jaoks usaldusväärseks. Mäletan selgelt, kuidas inimesed tulid nendel pöördelistel aastatel kirikust otsima mitte ainult tuge poliitilise vabaduse saavutamiseks, vaid ka vabaks tegevat tõde ennast.
On ju nelipühal Püha Vaimu poolt sünnitatud ja Jeesuse jüngrite väikesest hulgast alguse saanud Kristuse kirik, millesse meiegi ühe pisikese oksana kuulume, oma kahe aastatuhande pikkuse ajaloo jooksul näinud erinevaid aegu ja arenguid. Esimeste sajandite märtritekirikust sai peagi riigikirik, kelle käes olid pahatihti ka selle maailma valitsemise ohjad. Kiriku enda seisukohalt ei olnud see talle kindlasti parim aeg, mis ajendas ka Wittenbergi munka Martin Lutherit otsustavalt ja põhimõttekindlalt tegutsema. Ta mõistis, et kirik ja riik esindavad kahte erinevat valdkonda, mida ei tohi omavahel segi ajada ega päriselt ühte liita.
20. sajandi hollandi ajaloolane ja teoloog Heiko Oberman väidab, et Lutheri enda jaoks polnud tema algatatud usupuhastus sugugi pöördeks keskajast uusaega, nagu hiljem on reformatsiooni hinnatud, vaid hoopis lõpuaja alguseks. Et Lutheri eluajal 500 aastat tagasi oli maailm sama muutlik ja vastuoluline nagu praegugi, seostas ta uue maailmaajastu algust just Kristuse peatse taastuleku ja viimse kohtuga, millele eelneb saatana raevutsemine.
Eks sellest lähtuvalt ongi Luther öelnud need kuulsad sõnad, mis on aluseks ka saabuvale reformatsiooniaastale: kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna veel õunapuu.

Kukk,Mihkel

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku toimetuse kolleegiumi esimees

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)