Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ei tea, mis elu tuua võib

01.04.2020 | | Rubriik: Arvamus
Merille Hommik.

Juhtunud on midagi, mida me ei osanud vist uneski näha: meie kõrgematel tuuridel töötav ühiskondlik masin sattus laupkokkupõrkesse haigusepuhanguga. Masin seiskus, vaid mõned selle elutähtsamad osad jäid veel tööle. Linnatänavad meenutavad Jens Sigsgaardi ja Arne Ungermanni lasteraamatus „Palle üksi maailmas“ kirjeldatut, ehkki seal oli tõepoolest tegemist unenäoga. Järsk pidurdamine on vallandanud šoki, milles need, kes ei vaagu praegu hinge või ei tööta selle nimel, et minimaalselt elutähtsat käigus hoida, mõtlevad tavapärasest rohkem inimelu ja inimühiskonna haavatavuse üle.

Naljaga pooleks võiks ju öelda, et drastiliselt muutunud ja muutuv eluviis paneb mõtlema, millega Jumal seitsmendal päeval, siis kui loomistöö oli lõpetatud, ometi oma aega täitis. Aga tõsisemalt rääkides vaatan Iiobi raamatu suunas ja mõtlen, mida oleks küll sealt praeguses olukorras õppida. Jah, esimesena tuleb kuulsat lühikokkuvõtet Iiobi saatusest raamatu alguses lugedes mõttesse, et oleks võinud palju hullemini minna. 

Me ei tea muidugi, millega praegune kriis, eelkõige majanduskriis lõpeb, aga sellega, kui äärmuslikult kirjeldatakse Iiobi laste, varanduse ja tervise kaotamist, on nii või teisiti raske võistelda. Jumal on andnud ja Jumal on võtnud ja Jumala nimi olgu kiidetud. Kui lisame siia Koguja veendumuse, et see hea, mida Jumal annab, tuleb vastu võtta, siis tuleb olla tänulik selle eest, mis alles on. Ja alles on ju nii palju, kõige põhilisem. Praegu ei ole midagi põhimõtteliselt katki.

Iiobi raamatus paneb mind kõige rohkem mõtlema, kuidas seal tegeldakse sellega, et Jumala plaanid ei ole inimesele mõistetavad, aga et see ei ole ka meie elus kõige olulisem. Jumal teab inimesest mõõtmatult rohkem, näeb sügaviku põhja ja taeva äärde, on selle kõik ju pealekauba veel loonud, ütlevad meile Iiobi raamatu kirjutajad. Inimene ei saa seda iialgi läbi näha ega mõista. Iseäranis siis, kui inimest tabab ränk kannatus, on miks-küsimus kõige suurem ja vastuse puudumine kõige rängem. 

Praegusel kriisiajal esitatakse miks-küsimust tihti. See on inimlikult mõistetav. Proovitakse ka vastata. Ka see on mõistetav. Aga kas see viib kuhugi? Kardan, et mitte. Näiteks võib praegu sigineda kibedasti tõdemus – või vähemalt kahtlus –, et kannatajad ja surijad on karistuse ära teeninud. 

Nii eeldavad Iiobi sõbradki. Iiob mitte. Tema jääb kindlaks sellele, et kui teda milleski süüdistada, siis pisieksimustes, mitte aga põhimõttelistes pattudes. Aga siis võiks kohe küsida, kas tõesti ajab keegi pandeemia ajal paturegistris näpuga rida. Võiks võib-olla hoopis astuda Aabrahami kombel Jumala ette ja nõuda seletust, kas Soodom hävitatakse ka siis, kui seal leidub viiskümmend õiget.

Ei suuda meie oma piiratud mõistuse ja tajuga nii keerulisi valemeid ära lahendada. Aga jõudu kipub väheks jääma ka selleks, et mõtelda juhuse võimalus lõpuni. Inimlikult on iseäranis raske vaadata silma tõsiasjale, et me ei tea praeguse viiruse käitumisest pooli asjugi. Ta on enamasti varjul, aga salvab järsku ja ootamatult. See on Iiobi kogemus. See, mis teda tabab, on ootamatu ja inimlikust seisukohast õigustamatu.

Suurim, mida Iiob saavutab, on see, et ta tunnistab lõpuks oma küsimiste ja nõudmiste küündimatust. Ta vaikib pärast Jumala ilmumist tormituules. Ekslik on arvata, et see vaikimine on pahur või löödud. Vaikimine tunnistab Iiobi leppimist sellega, et Jumal on temale, just nimelt temale ilmunud. Jumal on ilmunud seal, kus ta on tundunud olevat kõige kaugemal. Seega pole midagi katki, kui me ei leia vastuseid oma inimlikele küsimustele. Parem on olla tänulik selle eest, mis on antud, ja tunda ära see, mis on ilmutatud. Jumal on olnud kohal rohkem, kui oskame arvatagi.

Iseäralikul kombel langeb praegune viiruslik eriolukord ühte kannatusajaga. Jeesus ja Iiob on Piibli kaks suurimat kannatajat. Nõnda on juba sajandeid mõlema kannatuste kirjeldused või kujutamised üksteisest šnitti võtnud. See annab võimaluse tõlgendada kannatust veel ühel erilisel kombel: isetu, ennastohverdava kannatusena. Kannatus võib olla ilma üldse midagi küsimata, ilma minevikust põhjusi otsimata, tänulikuna selle eest, mis olnud, ja teadmisega, et Jumalal on varuks alati midagi, mis ei jäta meid üllatamata.

Õnneks on kevad. Õues on tärkamist. Sellest sosistame vargsi. Ootame ülestõusmispüha, kui võib lõpuks vabalt ja rõõmsalt teatada, et ongi uue ärkamine. Loodame, et ühiskond uueneb, teeb järgmine kord mitut asja paremini. Aimame, et kui meid ei taba kõige hullem, väljume kriisist tugevamana ja avarama pilguga. Ja mis peamine: jääme Jumalale avatuks.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

Vana Testamendi ja semitistika dotsent

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)