Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ei soovi vastata!?

01.02.2012 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Suutsin leida tunnikese ja täitsin ära rahvaloenduse ankeedi oma leibkonna kohta. Üldiselt läks kõik ladusalt, kuid võttis siiski aega. Kõik küsimused eeldasid vastamist kas minu enda ütluse peale või pidin valima etteantud valimist sobivaima variandi.
Paljutähendusliku erandina tõusis esile küsimus vastaja usu (religiooni) kohta. See oli ainus küsimus, millele ühe vastusevariandina võis valida: Ei soovi vastata. Erinevates rahvaloendusega seotud artiklites või kommentaarides on püütud avalikkusele selgeks teha, et usuküsimused on inimese isiklikku elu ja usuvabadust puudutavad, mistõttu on sellele küsimusele vastamine rangelt ja rõhutatult vabatahtlik. Sellisest teemakäsitlusest jääb mulje, nagu rahvaloenduse muud küsimused ei puudutaks küsitletavat nii isiklikult või ei oleks paljudele muudele küsimustele vastamine vabatahtlik. Põhimõtteliselt oleksin võinud mitmele küsimusele vastata, mida iganes oleks soovinud. Kas näiteks küsimus naistele sünnituste arvu kohta (kõik elussünnid) ei ole mitte piisavalt delikaatne, isiklik või valuski, et sellele võiks ühe vastusevariandina pakkuda: Ei soovi vastata. Imestama paneb ka, et riigile läheb tõepoolest enam korda see, milliseid erinevaid keeli ma oskan, kui see, millised on kodanike maailmavaatelised ja religioossed tõekspidamised. Või ollakse juba eos seisukohal, et keelteoskus (isegi juhul kui tegemist palju reisinud ja elukohti vahetanud multikultuurse perega) näitab haritust, aga religioossus seda tingimata ei tee?
Jõudsin kummastava ja samas hirmutava tõdemuseni, et riiki tegelikult ei huvitagi, milline on tema kodanike religioosne või usuline maailmavaade, sest esitatud küsimustele antavatest vastustest ei saa teha üldistavaid järeldusi, mis kirjeldaksid Eesti tegelikku usulist olukorda. Pigem saab teha järeldusi, mis on juba ette teada, võiks isegi öelda, et ette kujundatud. Olen veendunud, et tulemuste puhul, mis kinnitavad, et suur osa vastajatest ei soovinud usku puudutavatele küsimustele vastata, tehakse rutakad järeldused – eestlase jaoks on usk teisejärguline, eestlane on usukauge ja usuleige, eestlasele pole usk tähtis jne. Kas me ei tea seda vastust juba ette, kui inimestele eriliselt rõhutatakse nende vabadust märkida lahter: Ei soovi vastata!
Seda vabadust rõhutades kinnitatakse mulle, et võin oma usulised veendumused jätta enda teada, samas kardan, et hiljem minu vastust analüüsides ei järeldata sellest, et olen usklik inimene ja seetõttu jätsin vastamata. Vabas ühiskonnas, kus usklikke ei represseerita, näitab usku puudutavatele küsimustele vastamata jätmine ju pigem seda, et see teema pole vastajale tähtis, kuigi Eesti kontekstis võib ka järeldada, et sellel teemal ollakse lihtsalt harimatud ja seetõttu ei osata vastata. Kes aga sellise harimatuse eest vastutab?
Võime ka aimata, et õigeusk saab domineerivaks kristlikuks konfessiooniks Eestimaal, sest venekeelsele vastajale on õigeusk identiteedi küsimus ja loomuvastasena tundub oma identiteeti maha salata. Nõnda võime olla kindlad, et õigeusklike arv Eestis on kasvanud. Usu tähtsat rolli üksikinimese elus kujundab ka venekeelne meediaruum, mis erineb selles osas oluliselt eestikeelsest. Eestlane võib jätta küsimusele pigem vastamata, kui kinnitab oma kuuluvust luterlaste hulka, hoolimata sellest, et on ristitud ja tema vanemad-vanavanemad on olnud ustavad kirikuliikmed.
Minule annab rahvaloendusel usku puudutavate küsimuste selline püstitus kindla sõnumi, et riik on ise usuküsimustes ükskõikne, kui mitte lausa hoolimatu, sest ei tunne tegelikult huvi, mida või keda kodanikud usuvad. Vastused loetakse küll kokku ja tehakse ka vastavad järeldused, kuid eesmärgiks ei ole saada võimalikult täpseid vastuseid, vaid saada mingigi vastus, sest kui neid küsimusi ei küsitaks, oleks see rahvaloenduse klassikaliste ja mingite kirjutamata reeglite eiramine. Võib-olla isegi Euroopa Liidu normide vastu eksimine. Seda aga ei soovita. Nõnda siis esitatakse meile meie usu kohta küsimusi, kuid midagi hullu ei ole, kui me ei vasta, sest sisuliselt ei huvita vastused kedagi. Samal ajal teame me kõik, et tulemustest koonduv statistika mõjutab järgmiseks kümneks aastaks eriti poliitilist ja ametlikku avalikku arvamust ning loogiliselt ka edasisi suhteid riigi ja usuliste ühenduste vahel. Sellel on kindlasti üks tajutav tagajärg – kümne aasta pärast kulub rahvaloenduse ankeedile vastamiseks veel vähem aega, sest üks küsimusepakett on ankeedist esmakordselt välja jäetud. Siis teavad küsitlejad juba küsimatagi, et nagunii vastavad kõik eestimaalased usku puudutavatele küsimustele nagu ühest suust: Ei soovi vastata!

Urmas Viilma
,
kantsler

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)