Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ei saanudki Juhan Peegli käest küsida

28.06.2019 | | Rubriik: Kultuurielu

Voldemar Rosenstrauch. „Põhjalilled I“ (1908), tõenäoliselt Karl August Hindrey kaanepilt.

Hea inimene tõstis mu käeulatusse kaks suurt paberkotti lahkunud filoloogi ajalehtede väljalõigetega.

Enamus kirjanduse parteilise juhtimise muredega, ei teadnudki, et see mure 1947. aasta esimesest väljalõikest kuni vabaks laulmiseni nii suur oli, ikka kirjanike ja partei kongressist kongressini! Sekka asisemaid kirjatöid. Paul-Eerik Rummo artikkel „Kolmest tahedast lugemisest“ (Õhtuleht, 9.1.1974) Heinrich Dawid Rosenstrauchi alias Juhan Peegli (1919–2007) raamatukesest „Kolm tahedat lugemist“ (1973) käivitas veidi mõrkjavõitu meenutuste rea.
Siin peame tähele panema, et Heinrich Dawid Rosen­strauch kui Juhan Peegli kuulus varjunimi on tegelikult meie raamatuilmas järjekorras kolmas raamatu kaanel.
Parajasti oli käsil filmiportree folklorist Ülo Tedrest (1928–2015), kes ise lisas filmitavate nimekirja, kes nimelt võiksid veel temast mõne sõna vesta. Kokku sai järgnev loetelu: kõrvuti akadeemik Arvo Krikmanni (1939–2017), rahvaluuleteadlaste Rutt Mirovi, Mall Hiiemäe, Mare Kõiva, muinasastronoom Heino Eelsalu (1930–1998), Veera Pino (1925–2015), kirjandusteadlase Aarne Vinkeli (1918–2006), Heldur Niidu (1928–2010), helilooja Veljo Tormise (1930–2017), Eesti Teaduste Akadeemia välisliikme, Soome akadeemiku Matti Kuusi (1914–1998), Eesti kultuuriloolise atlase looja Olev Soansiga (1925–1995) oli ka akadeemik Juhan Peegel.
Helistasin Tartusse Juhan Peeglile. Kandsin ette Ülo Tedre soovi, vastuseks kõlas „Ah või nii on lood …“ ja paluti helistada mõne päeva pärast, kui loenguplaan selge. Uuesti helistades anti „pool vaba akent“ loengu lõpust, siis pidi järgnema koosolek. Jutt Ülo Tedrest sai kenasti linti, välja arvatud viimase lõigu saba, kui kellaaeg juba peale pressis.

Aga minul jäi küsimata kõige tähtsam: Kuidas jõudis Juhan Peegel Heinrich Dawid Rosenstrauchini kui „Kolme taheda loo“ autori varjunimeni. Mu pisukeses luuleraamatute kogus oli juba (Karl) Voldemar Rosenstrauchi (1877–1919) alias „Voldemar Roosipõõsa“ (nagu ma ise teda endamisi nimetasin) tõenäoliselt Karl August Hindrey (1875–1947) meeldejääva kaanepildiga „Põhjalilled I“ (1908).
(Karl) Voldemar Rosen­strauchi nimi on esimene Rosenstrauchidest eestikeelse raamatu kaanel.
Teadsin ka, et punaarmeelased võtsid Voldemari koos vennaga kinni, vend pääses põgenema (ronis pimeduses üles männivõrasse peitu) ja luuletaja mõrvati Rakke lähedal Ülesoo kõrtsi juures koos teiste pantvangidega 8.1.1919 (Postimees, 27.1.1919, lk 2). Tallinnas ja Kundas õpetajana töötanud, suviti rahvaluulet kogunud (üle 700 lehekülje), hiljem end välismaal viinapõletajaks koolitanud, kirjutaski oma kõige paremad igatsuslaulud Eestist eemal Venemaal ja Ukrainas töötades, pääses revolutsioonihaardest siiski Eestisse ja nüüd niisugune lõpp! Mis sest, et eesnimetähed erinevad, ikkagi tundus kolme pilaloo kirjutamine Rosenstrauchi kraesse veidi ülekohtuselt! Tegelikult nelja loo, sest 1996 ilmus teine trükk „Elumere laenetel – neli tahedat lugemist“.
Kolmandast hõimlasest Johannes Rosenstrauchist (1891–1958) ei teadnud ma enne raamatu ilmumist kõige vähematki.
Pagulusse pääses veel üks Rosenstrauch, kellelt 2016. aastal ilmus tadžiki ja pärsia kultuuri kandja, Viljandi kultuuriakadeemia õppejõu Guldžahon Jussufi koostatud kandlelugude noodiraamat: „Kandle-Jussi ehk Johannes Rosenstrauchi muusikapärand“.

Kui Bernard Kangro (1910–1994) kirjutab „Ah Koidula – mälestus üllas / me varasel koidikul!“, siis mingi üllas joon väreleb ka Voldemar Rosenstrauchi nii mõneski luuletuses. Stiilipuhas sajandivahetuse luule, ju ei jõudnudki vahepealsed luule muutumiste kajad siit Eestist Orjoli, Minski, Tšernigovi ja Ufaa kubermangudesse Rosenstrauchi töökohtadesse järele ja kes teab, milliseid luuletusi oleks Eesti Vabariik autorist välja meelitanud!
Muide, Kangro ei tunne Rosenstrauchi nime Eesti luuletajate ülevaates ja eraldi nimekirjas „elu hädavaresed“ raamatus „Arbujate kaasaeg“ (1983).
Luuletused jäid olemata, nagu ka minu võimalus küsida jutu sees Juhan Peeglilt tema teekonda Heinrich Dawid Rosenstrauchi nimeni. Äkki oleks akadeemiku mõttekäigus midagi, mille mu küsimine ilmsiks oleks toonud. Ja kirjutada Tartusse kirjake sellise tülitamisega, lihtsalt ei saanud hakkama, mind painav küsimus oli ka kergekaaluline.
Võib-olla Juhan Peegli arhiiv või mõne kaasaegse mälestused annavad selgust. Et aga „Kolmele tahedale lugemisele“ järgnes neljaski, näitas lugude kütkestavust nii autorile kui lugejaskonnale. Eks nad stiilipuhtad, 19. sajandi lõpu kirjutamiskombe kohaste õhkamistega kaunistatud lustakad lood olegi!
Raamatus hakkasid kunstnik Edgar Valteri (1929–2006) vinti üle keeravad pildid domineerima. Seal nimelt kippus puudu jääma Juhan Peeglile omane sentimentaalse mündiga elegants. Või ütleme nii: kui Juhan Peegli kõik vestelood saaksid ühiste kaante vahele ja sellega vabaneksid illustratsioonide painest, pääseks tekst enam sädelema. Portreesaade „Elu kui regivärss. Folklorist Ülo Tedre“ (46 min, 1994) sai kenasti katuse alla ja teisel jõulupühal ETVs ära näidatud. Lahke ETV koduleht lubab meil seda praegugi vaadata.

Aga Voldemar Rosen­strauchil oli minu jaoks varuks üllatus. Kümmekond aastat hiljem oli Tartus Riia mäel antikvariaadis müügil autori esikkogu „Arm ja valu“ (1903). „Põhjalilledest“ vähenõudlikum, tiitellehel sulekirjas pühendus „Paremale sõbrale mälestuseks. Wold. Rosenstrauch.“, tõsi, ilma kuupäevata, aga see-eest on pühendusele kirjutatud pastakaga selgitus: „Ta kinkis selle raamatu mu vennale August Mündile, Alma Münt“. Ostsin selle, kuigi raamatukese tulikallist hinnast kippus pisar vägisi silmanurka.
Aga maitseprooviks Voldemar Rosenstrauchi luulest valisin pisut romansihõngulise luuletuse kahesajaleheküljelisest luulekogust „Põhjalilled I“:
Lühike on õnne iga …

Lühike on õnne iga
Kodu tal ei olegi
Nagu hirmund linnukene
Muudab kohta alati.

Kuhu teda oodatakse,
Sinna just ei ilmu ta,
Sest et ootamata rõõmu
Tahab tuua endaga.

Lühike on õnne iga,
Kodu tal ei olegi,
Vaevalt Sulle silma vaatab,
Kui ju tõttab edasi.
Vallo Kepp

(Karl) Voldemar Rosenstrauch (27.1.1877, Laiuse kihelkond – 8.1.1919, Rakke)
Heinrich Dawid Rosenstrauch alias Juhan Peegel (19.5.1919, Pöide vald, Saaremaa – 6.11.2007 Tartu)
Kandle-Juss ehk Johannes Rosenstrauch (24.2.1891, Rakvere – 30.8.1958, Örebro, Rootsi)

Pildigelrii:

Voldemar Rosenstrauch. «Arm ja valu» (1903) tiitelleht pühendusega.

Voldemar Rosenstrauchi esikkogu „Arm ja valu“ (1903).

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)