Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ei saa unustada 1. aprilli 1951

05.04.2006 | | Rubriik: Arvamus

Nõukogude võim erines teistest
diktatuuridest kohtuvälise omavoli laialdase rakendamisega oma elanikkonna
vastu. Selle jõhkraima näitena jäi Eesti ajalukku kolm massiküüditamist 1941.,
1949. ja 1951. aastal.

Küüditamisi ei saa võtta hellitatud türanni
tujuna, vaid raudse loogikaga liikumisena kommunismi kaugeima eesmärgi poole,
mida ei tohtinud takistada ka oma seadusandlus.

Kui 1941. aasta küüditamise eesmärgiks oli
poliitilise mõtlemise väljajuurimine rahvast, sest ohvriks olid riigiametnikud,
ühiskonna- ja omavalitsustegelased perekondadega, siis 1949. aasta küüditamine
pidi hävitama eestlaste majandusliku iseseisvuse, ohvriteks olid talupered ja
järelejäänud päästsid end põgenedes kolhoosidesse. Aga 1951. aasta küüditamine
pidi tõkestama põgenemise nõukogude võimu alt jumalariiki, kuna ohvreiks olid
seekord lahkusulised – jehoovatunnistajad.

Kaks tuhat aastat harjuti sellega, et
rahvas andis «keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus» (Mt
22:21 ja Mk 12:17). Kuid «punased keisrid» enam sellega ei leppinud, nad
tahtsid endale allutada ka rahva mõtlemise ja südametunnistuse. Lõpplahenduseks
Eestile pidi saama maa asutamine teise rahvaga – «nõukogude inimestega». See
pidi saavutatama korduvate etniliste puhastustega ja pideva ümberkasvatusega.

1951. aasta küüdituse ettevalmistus algas
NSVL Ministrite Nõukogu määrusega 3. märtsil, täpsustati siseministri
käskkirjaga 27. märtsil ja kuu viimasel päeval veeresid tühjad loomavagunid
Eesti raudteejaamadesse. Pimeduse saabudes asusid tööle operatiivgrupid. Ühe
ööga kisti kodudest ja suleti vagunitesse nimekirja kantud inimesed. 1. aprilli
hommikul hakkasid rongid liikuma Siberi poole.

Küüditatud viidi rongidega Tomski oblasti
Tugani rajooni. Mežnikovka teivasjaamas ootasid neid traktori-, hobu- ja
härjareed, vedades surmani vaevatud inimesi laiali lumistesse laantesse. Siberi
orjus kestis enamikule 1956. aastani, kuid viimased jõudsid Eestisse aastal
1964. Paljud jäidki võõramaa mulda.

Seni selgunud andmeil viidi Eestist 55
aastat tagasi umbes 300 inimest, seega tunduvalt vähem kui eelnevatel
küüditamistel. Kurb esikoht kuulub Võrumaale, kust viidi 1. aprilli ööl 72
inimest, neist Võru linnast 59. Vanim oli 90aastane Anna Jõeras, kes suri 27
päeva hiljem Siberis. Noorim oli üheaastane Raul Ilja.  

Meie ei saa unustada kedagi, kuna nad koos
moodustavad hinna, mis on makstud meie praeguse olemasolu eest.

Valdur Raudvassar

Üks kommentaar artiklile “Ei saa unustada 1. aprilli 1951”

  1. Külaline ütleb:

    :cry

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! (Lk 18:31)