Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Ei saa me läbi Lätita

23.11.2018 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Nii palju läti keelt kui viimase nädala jooksul Läti vabariigi 100. sünnipäeva puhul meedia vahendusel kuulda sai, pole vist ülejäänud elu jooksul kuulnud. See oli südantsoojendav, kuigi tõsi – aru midagi ei saa. Ilmselt on paljudel eestlastel siiski Lätiga ka oma keeleväline side olemas ja loodetavasti ületab see viimaste aastate piirikaubanduse tasandi.
Minu lapsepõlv oli „Läti-rohke“, kuna elasin Pärnumaal külas, mida läbis Riiga suunduv raudtee. Rongiliiklus oli üsna tihe. Kui graafik lubas, siis sai mõnikord ka lihtsalt paariks tunniks Lätti sõita, et Läti komme osta või mõni välismaa koolitarve soetada. Nõukogude aja lastel oli ju nii vähe valikuid ja Läti oli oma siiski teistsuguse kaubaga tõsine välismaa. Hiljem lisandusid Riia loomaaia ja lõbustuspargi külastused kooli või perega. Minu esimesed peedipõllul teenitud rublad läksid päris kindlasti nõukogude Läti majanduse toetamiseks, sest jäätist, mida müüdi vahvlitopsis, polnud maalapse silmad enne näinud.
Täiskasvanuea kogemused Lätiga on seotud Riia lennujaama ja kauni vanalinnaga. Eriliselt elamusrohke oli paari aasta tagune Riia juugendmajaderohkete tänavate avastamine ja juugendstiili muuseumi külastamine.
Läti luterliku kiriku jumalateenistustele olen juhtunud vaid paaril korral. Kuna mõlemal korral oli tegu tavalise pühadevälisel ajal toimuva pühapäevase jumalateenistusega ja need olid silmatorkavalt rahvarohked, siis ongi mul kujunenud ettekujutus, et lätlased käivad palju rohkem kirikus kui eestlased. Ilmselt on valim liiga väike, et kogemust üldistada, ent olen tänulik selle sooja osaduse kogemuse eest, mis olen Lätist saanud, ning soovin südamest Läti riigile püsimist ja Issanda õnnistust.
Kätlin Liimets

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)