Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ei saa ega tohigi unustada

05.04.2019 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Ta viidi Siberisse; ta on olnud Siberis; nad jäid Siberisse; tema haud on Siberis …, on laused, mis on mälus lapseeast. Kuigi minu lähisugulasi külmale maale ei viidud, oli neil lähedasi, kes küüditati ning nõnda omandas sõna Siber vanemate inimeste jutus mõjusa koha, mis lastele hoomamatuid seoseid tekitas. Midagi kolliaugu sarnast tundus see paik, kust naasnutest kõneldi kui omamoodi kangelastest, kes kindlast surmast pääsenud.
Oli raske mõista vanemate vastumeelsust, kui soovisin kooliajal liituda Siberisse siirduva matkaseltskonnaga. Neil oli raske nõustuda, et Siber ei ole vaid Gulagi arhipelaag.
Tänavu tähistati märtsiküüditamise 70. aastapäeva. Süüdates mälestusküünla kas linnaväljakul, koduaknal või kalmuaias, meenutati õõvastava sisuga peatükki meie loos, mis vajutas jälje rahva mällu. Aastatega võib see küll tuhmuda, ent mitte kaduda. Kollektiivne äng ei tohigi hajuda ajaloo valgeks laiguks, mis annaks uuele generatsioonile põhjuse küsida, et mis mõttes ei ole Siber vaid Venemaa looduskaunis osa. Sestap tuleb tunnustada kõiki algatusi, mis aitavad väärikalt mälestada ning pieteeditundeliselt meenutada.
On suur rõõm, et pastor Vello Salumi poolt Pilistverre rajatud murekangrule lisaks on alates Eesti Vabariigi juubeliaastast Tallinnas Maarjamäel suurejooneline kommunismiohvrite memoriaal. Usun, et selle kunstiliselt igati õnnestunud mäluala loomisega on korvatud sümboolne võlg ohvrite ees. Nende nimed on nüüd mustas marmoris ning nende mälestuseks on istutatud õuna­aed.
Küüditamisest saab kõnelda mitmeti. Võib arvude keeles ja nimetades, et massiküüditamise käigus viidi kodudest üle 20 000 inimese, noorim kolmepäevane ja vanim 85aastane. Võib toonitada poliitilist tausta ja nentida, et Nõukogude okupatsioonivõim rakendas kohtuvälist omavoli elanikkonna vastu.
Usun, et mõjusaim viis kommunismikuritegude käsitlemiseks on aga läbi üksikisikute lugude. Sellepärast on kiiduväärt kunstirühmituse SLED (vene keeles ’jälg’) mitmeaastane projekt „Siberi lapsepõlv“, mille käigus mälu ja identiteedi küsimusega tegelev rühmitus otsis üles inimesed, kelle lapsepõlv möödus Siberis. Need seenioriikka jõudnud, kes küüditati lapsena koos peredega, samuti need eakad, kes sündisid Siberis.
Koos küüditatud lastega külastati ka Siberit. Rühmitusele oli üllatuseks, et mitmed endised küüditatud soovisid väga taas näha oma lapsepõlvekodu. Üks proua tunnistab, et näeb oma Siberi koduküla unes. Härra jälle, et meenutab esimestest Siberi aastatest kõrgeid seedreid ja üle pea kasvavaid musti tulpe. See oli mu lapsepõlv, rõhutavad mõlemad nukralt.
Kuidas tajusid küüditamist lapsed ja milliste tunnetega vaatavad nad nüüd olnule tagasi, oli küsimus, mis inspireeris rühmitust SLED oma projekti raames avama näituse „Siberi lapsed“ kõigis kuueteistkümnes Eesti raudteejaamas, kust 70 aastat tagasi tuhandetele küüditee algas. Näitus on avatud juuni keskpaigani.
See meenutab, et 1949. aasta märtsis saadeti Siberisse kokku üle 20 000 inimese, kellest üle 10 000 olid naised ja üle 6000 lapsed. Seega võib seda massiküüditamist paljuski pidada naiste ja laste vastu suunatud vägivallaks. Kunstirühmitus ei keskendu siiski traumale, mille vägivaldne ümberasustamine inimestele paratamatult kaasa tõi, vaid võtab fookusesse toonaste laste kogemuse.
„Olin nelja-aastane, kui mind Siberisse küüditati koos pereliikmetega,“ meenutab tuntud haridustegelane Lauri Leesi. Ta räägib, et hakkas lugema viie-kuueaastasena ja et ainus eestikeelne raamat oli selleks siis Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Lugema õppis eesti keeles, aga kirjutama kooli jõudes juba vene keeles.
Ka Eesti Kirik on andnud panuse Siberi-lugude jäädvustamisse. Meelde tuleb vitaalne vanahärra Ronald Rüütel, kes jõudis küüditamise ajal koolipoisiportfelli pista väikese entsüklopeedia ja raamatu Vabadussõja ajaloost. Isa oli pere juurest juba viidud ning emaga sai poiss jagada küüditeed vaid Võrust Petserini. Vanemaid ta enam elus ei näinud, aga Ronaldist kasvas Siberis tubli eesti mees, kes lõi pere ning tuli võimaluse avanedes naise ja lastega Eestisse.
Tuleb meelde tartlane Peeter Volt, kes meenutas nädalaid väldanud priisõidust Siberisse, kuidas ta lasteaiapoisina läbi loomavaguni seina uuristatud pilust ümbrust vaadeldes visandas nähtut joonistusplokki.
Meenub Salme Aia, kes tunnistas, et ei täitnud küüditapis olnud noore ema palvet võtta oma imikueas sülelaps enda hooleks. Kardan, et tita ei elanud seda rasket sõitu üle, jagas Salme kirikulehega oma süü­­me­piinu.
Kõik mälestused väärivad mäletamist.
raudvassar_5497

 

 

 
 
Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)