Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ei ole tavalisi nädalaid

04.04.2012 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

On üsna keeruline kirjutada ringvaadet möödunud nädalast päevil, mil oleme jõudnud ehk aasta kõige suuremasse ja kristlaste jaoks tähenduslikumasse vaiksesse nädalasse.
See praegune annab põhjust süvenemiseks ja mõtisklusteks. Muide, ma olen isegi mõelnud, et peaksin osa võtma mõnest retriidist, ja eks neid vist korraldati ka ülestõusmispühade eel.
Aga kuidas sellest osa võtta? Meie peres on kolm suhteliselt väikest last, nii et alati on kaalumisel, kes saab minna. Kui läheb üks, saab teine topeltkoormuse ja ma ei kujuta ette, kui rahuliku südamega saaksin süveneda, teades, et kodus on abi vaja. Niisiis olen jõudnud järeldusele, et igale asjale on antud oma aeg. Ja küllap saan kord minagi rahus ja vaikuses süveneda.
Möödunud nädalal jõudis kinolinale Sulev Keeduse «Varesesaare venelased». Ma ei ole seda veel näinud, aga usun, et kui olete vaadanud mõnd varasemat sulevkeeduslikku «soolikatelaskmist», siis küllap oskate ka seekord midagi niisugust oodata. Ja aines, kui lubate niimoodi väljendada, on ju inspireeriv.
Juba mõni aeg tagasi kirjutasime siinsamas lehes loo Päästearmees teenivast Heli Reichardtist, kes ütles, et Narvas ei saa arugi, et 20 aastat on Eesti iseseisev olnud. Vaesus, puudus ja meeleheide on sageli nii suured.
Kui möödunud suvel oli kaalumisel, kas meie pere võiks kolida Virumaale ja abikaasa hakata teenima üht sealset kogudust, siis said mulle eriti selgeks meie väikese riigi piirkondlikud erinevused.
On tohutu eesõigus elada praegusel ajal Eestis, kus peetakse simmaneid ja tullakse folgile kokku. Sinu isamaalised esmavajadused on justkui iseenesest rahuldatud ja suisa niisugusel määral, et võid ise liikuda, luua ja lehvitada. Ja eks siis tulebki seda teha seal, kus sa oled, ja nii palju, kui jõudu on. Ja eks ühiselt tuleb mõelda ja tegutseda ka nende nimel, kes on Varesesaarel.
Mari Paenurm  

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)