Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 8. osa

24.08.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 25, 02.06.2010.)

Koos inimestega lahkus vabadus
Augusti lõpul 1944 sai Tartust rindelinn. Nii tühi pole Tartu veel iialgi olnud; kui õigesti mäletan, jäi siia vaid kolmsada inimest. Mindi sihitult; kardeti seda, mis tuleb; tulijatel oli kaasas surm. Ja koos inimestega lahkus linnast too veerandsajandi eest saabunud vabadus. Paljud inimesed ei tulnud iialgi enam Tartusse tagasi; nad randusid merede taga; otsisid ulualust mujal…
Nii jäi Tartu meist maha. Meie jõudsime Suure-Jaani lähistele, sugulaste juurde. Sealt suundusime edasi Kullamaale, kuni viimaks leidsime end Haapsalu Uuemõisas. Sinna olid evakueeritud Tartu Ülikooli kliinikud ja sinna tulid paljud ülikooli õppejõud oma perekondadega. Et mina olin seotud õppeülesannetega Usuteaduste Instituudis ja ka ülikooliga, siis leidsime oma naise, tütre ja varanatukesega ulualuse Haapsalu Uuemõisas. 24. septembril veeresid kella 15 paiku Vene tankid Uuemõisast mööda Haapsalusse. Suure kolinaga veeresid nad ja nende taga uus võim. Nüüd oli vabadus meid lõplikult maha jätnud.
Punavõimu silmakirjatsemine
Algas uus elu. Esialgu oli ta väga eriilmeline. Inimesed, kes paari päeva eest olid näinud Vene vägede tulekut Tallinna, teadsid rääkida, et Vene sõjaväe orkester oli mänginud Eesti hümni – Mu isamaa, mu õnn ja rõõm… Kohe ei rakendatud kommunismi tema igas vormis, taheti paista sõbralikuna eestlastele.
Meestele anti korraldus registreeruda sõjakomissariaadis. Meie, Tartu mehed, arvasime seda teha Tartus. 5. oktoobri paiku asus Tartu poole teele esimene ešelon ülikoolirahvast Uuemõisast. Aga Keilas oli meil enam kui päevapikkune peatus, sest sõjaväe varustusrongil oli juhtunud plahvatus, mis lõhkus raudtee ära ja kuni seda parandati, pidime ka meie ootama. Pühapäeval, 8. oktoobril olime Tallinnas. Meie ešeloni tuli vaatama prof. H. Kruus, kes oli nüüd määratud ülikooli rektoriks. Esmaspäeval sõitsime edasi Tartu poole.
Tabiverest ronge Tartu poole ei lastud, sest Tartu jaam oli rongidest ummistunud. Asusime siis mõne mehega jalgsi teele, et jõuda rutemini Tartut nägema. Tartu linna piiril Tallinna teel oli tõke ees; kontrolliti pabereid. Meil kellelgi neid polnud, meid võeti kinni ja viidi Puiestee tn 2 majja, kus tuli oodata vastavat ohvitseri. Kui see saabus, küsiti, kust tuleme ja mis amet kellelgi on. Saanud kuulda, et mina olen kirikuõpetaja, muutus ohvitser mu vastu eriliselt kenaks. Mind vabastati ja anti aadress, kus saan end registreerida. Teised mehed aga jäeti esialgu vahi alla.
Kirikus puhus tuul
Esimene asi oli minna Peetri kirikut vaatama. Selle torn oli püsti ja paistis eemale. See oli tunnuseks, et kõige halvem on jäänud tulemata. Aga mida ligemale jõudsin, seda kurvemaks muutus pilt. Kiriku ümbrus oli maha põlenud. Põlenud oli meie kodu; pianiino raamistik oli kurvalt püsti korstna kõrval rusude all. Astusin kirikusse. Pühakoda oli kõvasti pihta saanud. Laes oli mitu suurtükimürsuauku; üks kroonlühtritest oli ripakil laes, sealt oli mürsk kirikusse tulnud. Õnneks oli suurem õnnetus tulemata jäänud. Akende klaasid olid peaaegu kõik puruks; pilt oli väga kurb; tuul puhus kirikus… Laskusin põlvili altari ette, et palvetada. Oli hea tänada Jumalat pärast seda suurt tormi, mis oli üle käinud Tartust ja meie kirikust. Peaasi oli, et kirik jäi alles, kuigi väga raskelt kannatanud.
Ulualust otsimas
Lõuna paiku läksin raudteejaama. Oli saabunud rong Tabiverest; sain kokku perega. Hakkasin vaatama kohta koguduse kantseleile ja korterit endale. Kiriku vastas, Puiestee 43a, oli alles professor Partsi maja. Selle alumine korrus oli vaba; professor asus teisel korrusel. Ruum oleks olnud väga sobiv kogudusele kantseleiks ja meile korteriks. Aga uksel oli trükitud leht teatega, et see ruum on reserveeritud kaubastule; sinna oli mõeldud söökla. Läksin majavalitseja juurde oma häda kurtma. Rääkisin, et prof Partsi maja alumine kord oleks väga sobiv kogudusele. Mõtlesin, et kui esimese pihtkonna õpetaja J. Taul tuleb sõjapaost tagasi, siis saab tema pool korterit endale.
Majavalitseja oli Peetri koguduse 1. pihtkonna liige ja laulis nende meeskooris. Tema oli väga vastutulelik ja abivalmis. Kui ütlesin, et maja uksel ilutseb silt, et korter on reserveeritud kaubastule, siis andis ta nõu silt maha rebida. Teisel päeval läksime elamute valitsusse, kus oli tohutu pikk korteritahtjate järjekord. Tema viis mind sisse tagaukse kaudu. Vähe ootamist, ja ta oli kõik korraldanud. Mulle anti kaasa üks tütarlaps ja läksime Puiestee tänavale prof Partsi majja, mille alumise korruse vormistas too tütarlaps minu nimele. Nii saime mina ja Peetri kogudus endale ulualuse ilma eriliste raskusteta.
Järgneb.

Jaan Muru

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)