Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 7. osa

(Algus EK nr 25, 02.06. 2010.)

«Ema, ma nägin päikesetõusu!»
Ka mu naisel olid rasked päevad. Võimukandjate arusaamade järgi ei olnud neil selge, kas meie oleme abielus või elame mingit elu, nagu see neil võimalik on. Vist politruk oli käinud meie naabri juures seda asja selgitamas. Ta oli küsinud, kas apteeker on õpetaja naine või armuke. Selle viimase lauseosaga oli ta nagu ise vastuse küsitavale kätte juhatanud ja see oli öelnud: ei mina tea; siin nad ühes käivad… Aga kord teel apteegi juurest kiriklasse oli üks sõjaväelane mu naise kinni pidanud ja teda küsitlenud. Siis oli naisel valminud mõte vältida nendesarnastega kokkupuutumist ja ta hoidis ka võimaluse piirides apteegi lähedasse metsa.
Kord kammiti metsa, kus varjul oli ka mu naine. Ta oli nende haardeulatuses, kuid ometi nad ei näinud teda. Jumal hoidis mu naist.
Meie laps oli mu abikaasa ema hoole all. Kui päevad ikka palavamaks läksid, viis mu abikaasa lapse ja ema Laeva, kirikuvanem Aruoja juurde. Kui ema järgmisel päeval läks last vaatama, siis oli lapsel esimese uudisena temale ütelda: «Ema, ma nägin päikesetõusu.» Et Aruojade talu oli suurest maanteest umbes poole kilomeetri kaugusel, siis nad kartsid, et mõni juhuslik sõjaväelane võib nende tallu ära eksida ja pahandust teha, sellepärast pandi paremad asjad vankritele ja viidi metsa. Ka lapsed viidi põlluvahelisse kraavi magama. Seal nägi meie laps esimest korda päikesetõusu…
Milline maailmade vahe. Täisealised sõdivad ja jagavad maad, samal ajal tegeleb elu päikese tõusu ja loojumisega, söömise ja joomisega. Maanteel veeresid sõjamasinad, laps aga raporteerib, et nägi päikesetõusu…
Sõnades oli nende päevade sündmustik väga lihtne ja proosaline, kuid kui palju ahastust ja hirmu oli paljudes südametes. Ja kui mitmeid puudutas väga valusasti see tohutu laine, mis veeres üle meie kodumaa. Ja kui paljud elud kustusid halastamatuse hammaste vahel. Ja et nende hammaste vahele mitte sattuda, oli mõnigi inimene sunnitud minema metsloomade juurde, nende maailm oli ohutum.
Sirbi ja vasara asemele haakrist
Ühel hommikul kostus metsa püsside ja kuulipildujate laskmist. Oli varahommik; päike hakkas näitama teed uuele päevale. Inimene metsas ei teadnud, et oli sündinud suur ajalooline muudatus, oli nihutatud riikide piire… Keskhommiku paiku kostis tuttav koputus aialatile; hea inimene oli seal. Seekord mitte leivaga, vaid teatega, et võis jälle koju minna. Tohtis heisata sinimustvalge. Ja kuigi piirinihutajad kandsid kaasas oma lippe, salliti siiski, et ka meie lipp tohib näha päevavalgust.
Kui koju jõudsin, kuulsin oma üllatuseks kirikust orelimängu. Meie oma köster ei olnud võimeline nii hästi mängima, selgus, et üks Saksa sõdur oli mängija, tema kaaslane tallas orelile tuult. See oli võimude iseloomustus. Venelased hoidsid kirikust eemale, olid kirikuvaenulikud, ja nüüd teised sõdurid ei rüveta kirikut, vaid naudivad tema varasid.
Õpetajamaja uksed olid avatud, seal leidus Saksa sõdureid. Ei paistnud, et nad oleksid väljas olnud röövimise peal; neile polnud vaja glasseekindaid ja roostevabu nuge-kahvleid… Kui Ausi sild, mille taganejad olid õhanud, uuesti korda tehtud sai, ja see sündis nelja tunni jooksul, siis oli ka kirikla varsti sakslastest tühi.
Veel paar päeva frondi paigalolekut ja siis oli ka Jõgeva ümbrus vaba sõjast. Kursi kirik sõjas kannatada ei saanud. Armulauariistu hoidis kellamees Rudolf Juhkam oma perega. Need, kes olid vahepeal metsas olnud, tulid jälle koju.
Haakristi all
Nüüd algas uus järk. Osa inimesi oli oma rumaluses jooksnud kommunismi valelubadustest õnne otsima ja mõni oli siis oma suud liiast palju pruukinud või inimeste peale kaevanud ja käe võõra vara järele sirutanud natsionaliseerimise sildi all. Nende sõnad ja teod olid väga värskelt kõigil meeles ja nüüd küsiti neilt, miks nad nii tegid.
Kui palju neid kinnivõetuid oli ja kes nad olid, seda ma ei tea. Üks neist oli rahvamaja juhataja Karl Saarse, kes tahtis saada armulauda. Kinnipidajad lubasid seda talle. Sellest teatati mulle ja ma sõitsin Kursi vallamaja juurde, kus teda kinni peeti. Seal juhatati mulle üks tuba, kus võisin teda armulauale võtta. Pihitalituse käigus ta ütles, et temal on mürki ja ta tahab endalt elu võtta – mis mina selle kohta ütlen? Vastasin, et elu on meile antud ja meil ei ole õigust seda endalt võtta. Ta ei teinudki enesetappu. Kinnivõetuid peeti teatud aeg vallamajas kinni ja siis saadeti nad edasi Tartu.
Mõned päevad pärast frondi edasiliikumist läksime vaatama minu ema. Nemad elasid Võnnus ja need paar nädalat, mis front meid üksteisest lahutas, olid sündmusrikkad. Tahtsime teada, kuidas nendel on läinud. Asusime teele jalgratastel. Mina Reedaga ühel rattal ja mu abikaasa teisel.

Järgneb.

Jaan Muru