Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 5. osa

03.08.2010 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 25, 02.06. 2010.)

«Kui tahate, võtke järjest, alates minuga»
Ka 1941. aasta juunis jõudis kätte kolmeteistkümnes kuupäev. Kümne aasta eest sel päeval laulatati meid Kursi kirikus. Igal laulatuse aastapäeval riietusime pulmarõivastesse ja sõime pidulikult õhtusööki. Tahtsime vaadata, kui kaua me veel mahume nendesse rõivastesse. Ja nii me siis olime koos oma perega. Õhtusöök kestis pisut kauem ja siis läksime rahulikult magama. Ei osanud me aimata, missugune kohutav sündmus algas tollel ööl. Alles päeva peale selgus, millega tegu.
Õue sõitis veomasin, peal vene sõdurid, teejuhiks mõni «omakaitselane» – tavaliselt eestlasest äraandja. Nimestiku järgi võeti inimesi kinni, anti neile natuke aega asjade pakkimiseks ja siis autole ning Jõgeva raudteejaama, kus ootasid loomavagunid.
Sinna mahutati nood õnnetud, kes olid Vene tääkide vahel kodunt ära toodud. Ei küsitud, kas oled terve või haige, noor või vana, mees või naine. Mõnigi rauk tõsteti linal autosse; mõni naine sünnitas Jõgeva raudteejaamas küüditamisvagunis oma lapse, pesemisvõimaluseta, kõigeta. Vagunist hüüti: laske meid õhku! Surm oleks olnud talutavam vaguni piinadest. Aga abistada ei saanud keegi, vene püssimehed ei lasknud kedagi ligi.
Sõnumid sellest levisid mööda maad, see oligi küüditamine, õigemini küüditamise algus. Mis edasi sündis, sellest teavad nood õnnetud, kes pidid kaasa tegema tolle õudse kannatuste teekonna.
Aga Kursi vald oli sellest õnnetusest päästetud, siit ei küüditatud ühtegi inimest. Kuidas see nii võis juhtuda? Kursi valla täitevkomitee esimeheks oli väikemaapidaja Hugo Suup. Kuigi ta oli pahempoolse ilmavaatega mees, oli ta siiski inimene. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tean ka vastata küsimusele, miks Kursi vallas ei olnud küüditatuid. Kui täitevkomitee esimehelt nõuti nimekirja, keda küüditada, oli ta vastanud: «Minul ei ole kedagi sinna nimekirja kanda; kui tahate, võtke järjest, alates minuga.» Seda rääkis mulle Hugo Suupi vend ja hiljem ka tema ise.
Täitevkomitee esimehest sai metsavend
Veel ühe teo tegi täitevkomitee esimees Hugo Suup – ta päästis meie noormehed sattumast sõjamasina hammasrataste vahele. 21. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Venemaale ja algas suur sõda sõpruslepinguga ühte köidetud «sõprade» vahel. Kohe algas mobilisatsioon. Kaasa läksid kõigepealt need, kes olid oma jalgealuse suutnud oma tegevusega kuumaks kütta. Noored poisid, kutsealused, koguti kokku ja neid pidi täitevkomitee esimees viima Tartusse sõjakomissariaati. Nii ta nendega Tartu poole läkski.
Jõudnud Kärevere metsa vahele, oli ta öelnud poistele, et kadugu nüüd igaüks, kuhu tahab. Ja poisid läksidki. Aga nende hulgas oli olnud üks komnoor. Tema otsinud üles telefoni kõnepunkti ja teatanud juhtunust sõjakomissariaati. Kohe sõitiski julgeolek välja. Otsiti valla täitevkomitee esimeest ja pöörati ta kodu pahupidi, aga teda ennast ei leitud. Nüüd pidi mets temale peavarju andma.
Määrati uus täitevkomitee esimees. Tema ametikestvus ei olnud pikk; ta oli terav ja varsti mõrvati mulle teadmata isiku poolt. Viimaseks täitevkomitee esimeheks määrati Aruoja, eesnimi on meelest läinud. Ka tema eluküünal kustus pea. Ööl, kui sakslased Kurssi tulid, lasti ta metsas maha. Ta polnud paha mees, oli hea koguduseliige. Arvatavasti oli ta maa jagamisest tekkinud probleemide ohver, ka tema sai maad naabertalust… Jah, see õnnetu maajagamine!
Sõjavanker veeres üle maa
Oli alanud sõda. Sinna sattumast püüdis hoiduda iga mees. Ja mets, armas mets, see sai nüüd varjupaigaks paljudele. Mu naine, kes ikka on olnud minust ettenägelikum, aimas mõndagi kiiremini ja õigemini, pidas targemaks, et ma kodus ei oleks. 22. juunil oli ilus ilm. Sel päeval algas meeste hulgas ärevus ja kui siis ka mina astusin metsateele, siis oli seal juba mõnigi mees ees ja ikka enam neid kogunes.
Kui nii öö algul metsast varju otsisime, siis pahandas meid üks sokk. Tema nägi meid ja pidi hoiatama oma sookaaslasi ohu eest. Ja siis ta hakkas häälitsema nii, et mets kajas. Nii kaua, kui sokk meid nägi või kuulis, häälitses ta valju häälega. Kes rohkem metsa tundsid, teadsid, et see on ikka sokkude viis, et nemad midagi võõrast nähes hakkavad hoiatavalt häälitsema.
Nõnda sai sokk meie esimeseks äraandjaks. Õnneks ei olnud siis veel jälitajaid meie kannul. Kuid see varjamise viis ei osutunud tõhusaks. Meestel oli side koduga. Kodustele räägiti, kes kõik koos on. Kodused rääkisid sellest teistele ja varsti oli teada nii metsas kui ka väljas, kes kusagil on. Seda rõhutati erilise uhkusega, kui mõnes salgas oli ka tuntud inimesi. Ja et õpetaja on meiega, see kõlas uhkelt.
Järgneb.

Jaan Muru

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)