Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ei keegi pole vähem

03.04.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Istusin kirikupinki vahest 75–80aastase memme kõrvale ja hakkasin kindaid kätte sikutama.
Kirikus oli jahe, jahedam kui õues, kus päike viiendat tundi soojust ja valgust andmas oli. Minu kõrval istuja ütles, et temal küll külm pole. Minu küsivale pilgule andis ta vastuseks selgituse, et tal keha veel tulekusoe.Küsisin, kaugelt tal siis tulla oli. Kuus kilomeetrit, kuulsin vastuseks. «Aga seekord sain pool kilomeetrit võitu, maa ju tahenenud, tulin läbi metsa otseteed,» ütles naine, kelle kirikutee algas poolteist tundi varem kui neil, kes linnainimestena sel ajal end veel kohvilauda seadsid.
Kohtasin Saaremaal ammuseid Lõuna-Eesti päritoluga tuttavaid, juba aastaid pealinnas elavat abielupaari, kes Kuressaares praami väljumisaega uurisid. Peame varem välja sõitma, ütles naine, sest minu mees tahab kirikute juures kindlasti peatuse teha. Jah, see on nii küll, kinnitas mees, Tallinna suurfirma personalijuht.
Andsin neile pisut taustinfot tee äärde jäävate pühakodade kohta ja lisasin kahetsevalt, et kahjuks ei pääse nad kirikuisse sisse. Suvehooaeg pole veel alanud, teekirikute projekt pole veel käivitunud ja kirikute uksed argipäevadel suletud.
Kõik inimesed otsivad. Esialgu ehk teadmatagi ja nimega nimetamata kokkupuutumist Viimsega. Inimesed igatsevad osaduse järele sellega, kes oli, kes on ja kes jääb, otsivad ühendust elava ja igavese Jumalaga. Need, kes leidnud, tulevad igal võimalusel ka kümnete kilomeetrite tagant elava allika juurde. Nende jaoks, kes teel, peaksime uksed ja südamed avatud hoidma.
Ja suhtlema. Mitte kiirustades küsima, kuidas sul läheb ja vastust ära ootamata teemat vahetama, vaid kuulama ja huvi tundma.
Pühakoja uksel on igal pühapäeval jumalateenistuse eel koguduse inimesed kirikulisi tervitamas ja vastu võtmas. Igaüks teab juba pikka aega ette, millal on tema kord olla selles austavas rollis. Olen ise kõrvalt kuulnud, kuidas tervitajad küsivad tulijate käest tervise ja pere ja laste kohta. Neil on aega vastust ära kuulata ja vestelda. Aga vahest on see paljude jaoks üle nädala ainus võimalus kellegagi sõna vahetada?
Istun toimetuses oma töölaua taga. Poole tunni pärast läheb päike looja. Heliseb telefon. Mõtlen, et ei võta vastu, tööpäev ju ammu lõppenud. Siiski tõusen, lähen kõrvaltuppa ja tõstan toru. Kas te saate mulle kümme käsku ette lugeda, küsib ähmis poisihääl. Saan ikka, vastan talle, aga kui väga täpselt on tarvis, võtan katekismuse ette.
Hakkan telefonitorusse dikteerima Jumala kümmet käsku. Kuulen, kuidas teisel pool krabiseb pastakas rutakalt paberil. Kui oleme lõpule jõudnud, kuulen sügavat tänutundega segatud ohet.
Jumal ise on Kristuse läbi kinkinud meile, tema lastele, osaduse omavahel ja Temaga. Taevas võib olla ka maa peal.
Sirje Semm, peatoimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)