Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ei juuti ega kreeklast…

24.11.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

ei orja ega vaba, ei meest ega naist – nii arvab apostel Paulus inimeste kohta Kristuses. Ometi sünnime kõik meeste või naistena, enamasti ka mõne rahva liikmena. Mida mõtleb Paulus? Milleks kutsub meid Kristus?
Täna lõpeb kolm päeva kestnud juudi süvakultuuri festival. Sellegi eestvedajate hulgas on kristlasi. «Juudi süvamuusikakultuuri festival on Eestis üks samm, et olla kultuurriik,» kirjutab ajalehes Sirp Usuteaduse Instituudis peetud loengute kaudu teoloogidelegi tuttav David Seviov.
Paljud meie kiriku liikmed on väljaande Jeruusalemma sõnumid lugejad ja igatsevad astuda Pühale Maale. Eestlasi ja juute ühendab ka kannatusrikas minevik 20. sajandi diktatuuride all. Samas on meie ajakirjanduses hiljaaegu süüdistatud Lutherit antisemitismis ja nimetatud luterlasi kurjategijateks. Eesti minevik on vastuoluline: Eesimese riigina maailmas anti siin juutidele kultuurautonoomia, teisalt hõisati okupatsioonipäevadel võidukalt, et Eesti on judenfrei.
Oleme olnud rahvana ja kristlastena juutide probleemide suhtes senini kaunis kõrvalseisjad. Uued olud toovad need küsimused ka meie õuele. Olgu see Lihula sammas või holokausti mälestusmärgid – mingi hoiaku peab võtma igaüks. Rumal on klammerduda üksnes minevikuklišeede külge, anda hinnanguid asja tundmata, vahest mõtlematu reaktsioonina mingile provokatsioonile. Leidub neid, kes näevad iga halva taga juutide vandenõud. On ka neid, kes juute Jumala rahvana jäägitult imetlevad. Mu hea sõber, Schleswigi praost Dietrich Hayde, tsiteeris kord õhinal Uue Testamendi kirjakohti, tõestamaks, et juudid on tänagi äravalitud rahvas, kes ei vaja evangeeliumi, vähemalt nii nagu paganad. Siiski räägib Paulus nende pöördumisest lõpuaegadel.
Kristlaste misjoniind on vaibunud. Kolonialismi, kultuurtreegerluse ja natsionalismi väärsammud on sundinud eurooplased tolerantsuse tagalasse. See ei päästa. Kultuuride kokkupõrge on tabanud Prantsusmaad ja Hollandit. Saksa evangelikaalide ajakirja Spektrum selle kuu number küsib: «Kas «püha sõda» keset Euroopat?» Päevalehe toimetaja Heiki Suurkask leiab, et käimas on mitu ristiretke korraga. Ta ütleb: «Ateistide rünnak usklike vastu on vähemalt sama ohtlik kui usuhull rünnak Iraagile või USA-le.»
Ta tuletab meelde, et vananev ühiskond vajab lapsi. Laste kaitsmine tähendab aga perekonna kaitsmist. Vasakpoolsete rünnakus eurovolinikukandidaat Rocco Buttiglione vastu võib näha rünnakut traditsiooniliste pereväärtuste vastu, märgib ta. Ateistide raevukad ülesastumised meiegi ajakirjanduses ei tähenda muud kui soovi hävitada eetilised tõkked hedonistliku lõbutööstuse teelt. Viimast on aga nimetatud lausa julgeolekuriskina meie rahva püsimisele.
Väljapoole avanenud maailm viib meid võõrsile, teiste rahvaste keskele. Ka EELK saadab välja misjonäre. Uudse ja innustavana kõlab Jeesuse käsk: tehke jüngriks kõik rahvad! See tähendab suhet nende rahvastega, teistsugustega – olgu nad maakera äärel või koputagu juba koduukse taga. Mida tähendab, et Kristuses pole rahvust? Kas kosmopolitismi ja juurtetust? Või oskust õigesti hinnata ja väärtustada nii enda kui ka teiste eripära ja identiteeti? Selleks, et mitte piirduda sildiga juut, kreeklane, hiinlane või neeger, tuleb ilmselt tunda seda, mis peitub siltide taga. Kas ei tähenda Kristuses olek tõusmist aste kõrgemale, tahet näha kõike Looja pilguga? Küllap annab usk õiguse kaitsta oma individuaalset ja rahvuslikku nägu, aga ka ülesande jagada midagi enamat – midagi sellist, mille läbi suudame teisi mõista ja veenda, kuulutada Jumala riiki ja armastust.
On aeg väärtustada end läbi avatud maailma. Me ei ela enam getos. Üleilmastumine on väljakutse ka kirikule. Misjonikäsk tähendab aga kõigepealt küsimust meie enda missioonist – sellest, kas oleme Kristuses.

Andres Põder, assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)