Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ei hõbeda või kullaga …

01.12.2021 | | Rubriik: Jutlus

Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv, teades, et teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega. 1Pt 1:13–19

Advendi- ehk Kristuse tulemise aja peamine fookus pole meie läänekristlikus, ka mõnevõrra konfessioonipiire ületavas pärimuses suunatud mitte niivõrd jõulupühade romantilisele või sentimentaalsele tähistamisele, kuivõrd tema, meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisele väes ja aus. See tulev sündmus pole romantiline või sentimentaalne, vaid hoopis olemise põhjani vapustav ja isegi hirmuäratav. Advendiaja (nagu teistegi paastu ja/või meeleparandusaegade) eesmärgiks on seesmine muutus. Eriti nendes inimestes, kes end juba kristlasteks peavad.

Muutumisega kaasneb või isegi sellele eelneb aga realistliku, tõepärase mõtteviisi omandamine. Nüüdisaja ühiskonnas tähendab realism tihti lihtsalt materialismi, välistele ja kasutamiseks mõeldud asjadele või varadele („hõbedale ja kullale“) liigse tähtsuse omistamist, millega kaasas käib nende orjaks muutumine. Tänapäeva rahvalikus usundis aga püütakse tõepära leida iseenese seest, välist maailma või sellest arusaamist omaenda mõtete ja hetketujude järgi kohandada püüdes. Ei mateeria ega enesejumalikustamine vii aga tõepärase poolegi, rääkimata Kristuse tulemiseks valmistumisest.

Mis oleks siis nii-öelda positiivne programm? Kuidas me leiame tõepärase, isegi mõistliku mõtteviisi? Apostel soovitab tungivalt, isegi nõuab meilt „mõistuse niuete vöötamist“. See võiks tähendada oma mõistuse ja mõtlemise distsiplineerimist, allutamist. Ühtlasi käib sellega kaasas kainus või kaine mõtlemine. Teame, et oleme surelikud, et meie teovõime ja ettevalmistus jumalariiki pääsemiseks on piiratud, kui mitte puuduv. Meil pole siinses elus muud peaeesmärki kui tulev Jumala valitsus, jumalariik. Kõik teised head eesmärgid peaksid kaasa aitama selle peaeesmärgi täitumisele Kristuse tulemises. Eraldivõetuna puudub neil mõtestatus. Tänapäeval nii kõrgeks kiidetud eneseteostusel ja -täiustamisel sealhulgas.

Loodame armule. Arm ehk teenimatu armastus või halastus on meile esitatud, ilmsiks saanud Jeesuse Kristuse ilmumises. See ilmumine, apokalüpsis, võib olla vapustav ja hirmuäratav. Kui see poleks ümbritsetud ja kaetud armust. Kristuse ilmumine hõlmab kõike, mida temast teame ja usume. Jumala Sõna lihakssaamise ehk sündimise, evangeeliumides esitatud tegevuse ja õpetuse ning imed. Apostli kuulutatuna aga seisab esikohal lunastus ehk väljaostmine või välja päästmine. „Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.“ Mõistlik ja tõepärane mõtteviis ehitub lootusele selle armu peale, et oleme lunastatud, Kristuse kui Jumala Talle lõpliku ja tervikliku ohvriga välja ostetud sellest, mis meid determineeris, määras meie eluviisi ja mõtlemise. Nüüd saame Jumalat pidada Isaks ja mitte ainult ning peamiselt viimse kohtunikuna karta, vaid ka üle õige armastada.

Apostli kuulutatud sõnum motiveerib meid enamalegi kui õige mõtlemine ja tajumine. „Sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!““ Pühadus on mitmeti avalduv, aga esmalt on see seotud Püha enese ehk Jumala ligioluga ja sellest lähtuva eluviisiga. Uues Testamendis ei paista pühadus kusagil esmalt inimese (jah, taas sellesama õnnetu) eneseteostusena, kuigi pühadus nõuab pingutust – ja kuidas veel! Igasugune pingutus aga toetub, lähtub ja suundub Jumala armu poolt ja poole. Püha elu on elu Jumalas Kristuse kaudu, armus.

Elu armus või püha elu pole vaakumis, oma siseilmas olelemine. Sedagi tuleb meil endile sel advendiajal meelde tuletada. Isiklik palve ja piiblilugemine, praktilised ja igapäevased heateod või halvast, ka kasutust loobumised on ju vajalikud, aga mitte ainult. Seepärast tasub igal end kristlaseks hüüdjal inimesel advendiajal taas leida (või uuesti mõtestada) tee ühisele jumalateenistusele, Jumala sõnast ja sakramendist osasaamisele, ühisele palvele. Sama apostel, kes meile täna kirjutab, ütleb teisal ka: „Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.“ Sealsamas aga, Jeesuse ohvris, saab teoks meie lunastamine.

 

 

 

 

Tauno Teder,

Häädemeeste koguduse õpetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)