Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ei au, ei hiilgust otsi ma

23.12.2014 | | Rubriik: Arvamus

Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale, tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse.
(Js 42:1–4a)

Jõulusõnum on rõõmusõnum – vahel otseses mõttes, teinekord kaudsemal viisil. XX sajandi kohta jääb mälestuseks, et jõule püüti Nõukogude Liidus ära keelata. Sellegipoolest pühitseti nääripühi, mis varem olid peaaegu tundmatud ja laenasid jõuludelt oma hiilguse. XXI sajandi kohta on veel vara rääkida, kuid tundub, et ka praegu ei soovita jõulurõõmusõnumit kuulda otse, mis tingib selle varjumise muude pidutsemisvormide taha.
Nendest, kellele jõulud on võõraks muutunud, on kahju. Nad ei tea, et annavad ennast saagiks kurbusele. Nad arvavad, et jõulusündmust ei olegi ja et kristliku usu taga on viimselt tühjus. Sellised inimesed võivad end nimetada ateistideks või agnostikuteks – põhiarusaamaks on neil materialism.
Tulla tühjusest ja minna tühjusse – selline tundub olevat inimlik maine perspektiiv. Nii paistavad asjad, kui me ainult oma maise silma ja mõistusega universumisse kaeme. Kuid kõigisse meisse on Jumal pannud veel ühe meele, et me aimamisi ka nähtamatu olemasolu tajume. Seetõttu ei ole religioon ega kristlus hävitatav, tõrjutav ega mahavaikitav pikemat aega. Seda tõde teadsid juba Piibli autorid.
Jeesuse sündimist püüti juba alguses maha vaikida. Karjaste sõnumi laskis kuningas Heroodes lihtsalt vaikselt ära haihtuda – kes neid harimatuid ikka usub!
Hommikumaa targad olid aga liiga targad, et tema agentideks hakata, seepärast laskis Heroodes kõik Jeesuse-vanused poisslapsed hukata, et ohtlikku vastsündinut hävitada. Loomulik, et ta ei levitanud infot Jeesuse sündimise kohta, pigem eitas seda.

Kogu jõulusündmus algas vaikuses, vahepeal tehti suurt kära, tähistades suure pühalikkusega Lunastaja sündi rahvakiriku ajal. Nüüd oleme jälle tagasi vaikuses, mil Jeesust häbenetakse, unustades jumaliku seaduse, et mida teed teisele, see tuleb sulle igal juhul tagasi. «Patu palk on surm» – see kurjana kõlav lause ei ütle muud kui seda, et kui oled ennast ise Jumalast lahutanud, siis jääb see kehtima igavesti. Mitte Jumal ei lahuta meid endast, vaid meie ennast temast! Eluandjast lahkumine toob kaasa surma. Jõulusõnumiks aga on, et Eluandja algatas uue kampaania meid elule tagasivõitmiseks.
Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu tema peale. Nii kuulutab Jumal Messia tulekut prohvet Jesaja kaudu, kellelt on leitud muidki vihjeid Jeesusele: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale» (Js 7:14). «Saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast» – võtab kokku meie usutunnisus.
Tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail. Nii iseloomustab Jesaja edasi Messia käitumist. Jee­sus otsis üksildasi paiku, keelas paljustki enneaegselt kõnelda, ütles, et on tasane ja südamelt alandlik, ning astus avalikule areenile, kus ta risti löödi, alles siis, kui oli õige aeg.

Jeesus algas vaikuses ja teda vaikitakse maha. Vaikselt ta tegutseb praegugi taevas ja maa peal. Me ei saa lahti Jumalast. Meie sisemine meel on endiselt tema käes. Nii nagu Jumal oskab kurjagi kasutada heal eesmärgil, mõistab Jee­sus ära kasutada enda mahavaikimist. On öeldud, et alles siis, kui meie sisemuses vaikseks jääb, hakkame kuulma Jumala häält. Alles siis, kui tühjus meile ähvardavalt vastu haigutab, hakkame otsima Jumalat ja võime teda leida. Sest kui me endast tühjaks saame, saab meisse tulla Jumal, kes Jeesuse sõnul on Vaim (Jh 4:24). Jumal ei kustuta meie usu kuitahes väikest jääki, vaid üritab seda kasvatada – vahel taas vaikuses, meile esialgu teadmatult. Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära, ta levitab ustavalt õigust, ütleb prohvet.
Anonüümselt kõnnib Jee­sus ka läbi rahvaste ajaloo. Kirikuisa Justinus õpetas, et kõigi aegade mõistlikud inimesed, ükskõik millist usku nad ka poleks, on osa saanud Jumala Sõna ilmutusest, kes viimaks sai lihaks Jeesuses Kristuses. Uues Testamendis õpetatakse, et Vana Testamendi aegu tegutses Jumal maskide ehk varjukujude katte all, mis võeti maha Kristuses.
Juudid aga õpetavad, et Jumala salapärane kohalolek ehk šehina, mis kunagi täitis Jeruusalemma templit, säilis pärast selle hävitamist Nutumüüris, pühamu järelejäänud osas, mille ees nad palvetavad.
Ja mulle tundub alati, kui ma vaatan neid tõsiselt palvetavaid juute seal Nutumüüri ees, et nad palvetavad anonüümselt Jeesuse Kristuse poole, kelles kristliku usu veendel sai personaalselt ilmsiks Jumala varjatud kohalolek ehk šehina. Kui aga varjatuse ajastu läbi saab, võtavad kõik mõistlikud inimesed Jeesuse vastu Messiana.
Ka praegu tegutseb jõululaps edasi vaikuses. Jeesus tuleb sageli meiegi juurde anonüümselt. Ta ei tutvusta end alati nimeliselt. Ta ei riputa endale silte külge. Ta koputab meie uksele erinevate maskide all. Ust avades on kohatud tema saadikutena ingleid.

Inglidki, kes ilmusid Petlemmas Jeesuse sündimise juures, tegutsevad varjatult, anonüümselt edasi. Kogu jõululugu ei lõpe enne, kui maa peale on rajatud – pärast «maailma lõppu», vana kosmose ehk maailmakorra lõppu – Jumala rahuriik. Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse, ütleb Messia kohta Jesaja. Ja veel ütleb prohvet: «Meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst» (Js 9:5).
Kuidas meie pääseme Jumala rahuriiki? Küllap nii, nagu öeldakse soome helilooja Jean Sibeliuse jõululaulus: «Ei au, ei hiilgust otsi ma, ei taha kulda ka, vaid taeva valgust palun ma ja rahu maailma.»
Nii lihtne see ongi. «Kui püha rahu majades ning lastel jõulupuu ja Sõna valgus südames, ei vaja me siis muud!» Ärgem iial unustagem jõululast! Ta tahab tänagi tulla meie juurde vaikuses ja täita meie hingetühjuse omas hiilguses.

Arne Hiob

 

 

 

 

Arne Hiob,
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)