Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Ehtne palve on suunatud elavale Jumalale

28.08.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu!
1 Pt 5:5b
Suurelisus ei kaunista inimest. Ennast täis inimesele on iseloomulik täielik iseenesega rahulolu. Ta halvustab kõiki ja kõike enda ümber. Oma saavutused võlgneb ta ainult tänu enese jõule ja osavusele. Ta peab oma häid tegusid alati meeles ning nõuab seda teisteltki. Ta lõpetab suhtlemisel laused. Tema otsuste järgi tuleb toimida, kuna need on ainuõiged. Ka Jumala ees seistes õhutab suurelisus inimeses vaatama vaid iseendale, kiideldes ja esile tuues kõike seda, mida ta on teinud.
Nädala juhtsalm ütleb, et Jumal paneb suurelistele vastu. Piltlikult öeldes on see justkui vastutuult kõndimine. Suurelisus muudab inimese elu vaevarikkaks, sest ta ei märka Jumalat ja iseenda tõelist palet. Ta ei pane tähele iseenese kõrkust ega mõista selle armetust. Tal on küll suured kõrvad, aga ta ei kuule. Tal on küll ilusad silmad, aga ta ei näe. Tal on jalad ja käed, kuid need ei täida ülesandeid, milleks need on loodud.
Nii on suureline inimene üsna õnnetu vaatepilt. Kõige kurvem on see, et ta ei saa sellest ise aru. Jumal ise on puudutanud ta silmi ja kõrvu. Märgata saab ta oma tegelikku, armetut olukorda alles siis, kui iseennast alandada laseb. Siis näeb ta, kui kõrgele tegelikult oli ennast upitanud. Nii on see Jumala arm, kui ta suurelisi alandab.
Usk annab inimesele alandlikkuse. Kristus ise on jätnud meile selles osas oma eeskuju. Peetruse esimese kirja autor keelitab õpetussõnadele toetudes samuti kinni hoidma alandlikkusest. Ka variseri ja tölneri loost näeme, kui oluline on alandlik meel. Uhkuses ei saa palvetada ega Jumala poole pöörduda. Taeva väravad on nii madalad, et sealt pääseb sisse vaid põlvili laskudes. Samuti ei ole õige võrrelda end teiste inimestega neist üle vaadates. Kõigil tuleb põlvitada armulise Jumala trooni ees. Ehtne palve ei ole suunatud inimesele endale, vaid elavale Jumalale. Kui vaatame iseennast Jumala pühadusest lähtudes, siis saame vaid öelda: ole mulle patusele armuline.
Alandlikkus tähendab tõeks elada kristlikud väärtused. Teadmatuses inimesed peavad alandlikkuseks lömitamist, lipitsemist, võimukandja tahte täitmist jne. See pole alandlikkus, vaid allajäämine. Need mõisted on täiesti erinevad. Tõeline alandlikkus jumalikus printsiibis on vastupidavus ja ustavus Kristusele. Alandlikkus annab julguse ja väärikuse. Alandlikud on need, kes tunnistavad Jumala pühaks. Riietuda alandlikkusega tähendab ühtlasi ülendamist. Jumal ise ülendab alandlikke, kinkides neile oma armu.
Katrin-Helena Melder

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)