Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ehitusajaloo uurija ja keskaegne kirik ühisel näitusel

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Vaade Tartu Jaani kirikule.
Näitus Olev Printsi uuringutest.

Eesti kunstiakadeemia restauraator Johanna Lamp on koostanud ja Tartu linnamuuseumis üles pannud näituse kunstiajaloolase Olev Printsi (1915–1996) uuringutest Tartu Jaani kirikus.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas käisin ümber punastest tellistest vana kiriku ja unistasin, et see ükskord taastatakse. Kurb oli vaadata, kuidas kiriku varemed olid looduse meelevallas. Eks samasuguseid tundmusi oli paljudel. Üks, kes Jaani kiriku varemete keskel uurimistööd tegi, oli kunstiajaloolane Olev Prints. Näitust uudistades sai selgeks, et ta oli vormistatud kiriku ehitusajaloo uurijaks ja konserveerimistööde juhatajaks.
Rullstendidel näitus „Olev Prints ja Tartu Jaani kiriku kadunud värvid“ annab hea ülevaate keskaegse kiriku ajaloost. Kuigi oleme harjunud, et pühakoda on telliskivipunane ja teda kaunistavad sama värvi figuurid, pole see alati päris nii olnud. Pisut ehk uskumatu, aga tänu Olev Printsi fotodele ja joonistele saab näitusel näha ka harjumatut pilti. Ta on järeltulevale põlvele kinkinud hindamatu väärtusega pärandi, mis ootab veel läbitöötamist.
Algselt üle tuhande terrakotaskulptuuri on ükshaaval savist valmistatud, igaüks neist on isenäoline ja võimalik, et need kujutavad linnakodanikke. Aga need pole sugugi olnud savikarva, vaid värvilised. Moevoolude muutudes, renessansiajal, eriti aga klassitsismi levides, kui eelistati puhast vormi, kaeti skulptuurid valge või halli värviga ning värvi tuhmudes lubjati taas ja taas üle. Nii oli 19. sajandi alguseks skulptuuride vorm muutunud hoomamatuks, selgub näitust uurides.
Reformatsiooni käigus kannatas pühakoja sisustus, Põhjasõjas kaotas kirik võlvid. Uus kaotus tuli ka 19. sajandil toimunud renoveerimistööde tõttu, kui kirik sai klassitsistliku välimuse. Seinapinnast eenduvad kujud raiuti maha ja nišid müüriti kinni ning mälestus dekoorist vajus unustusse.
Kui II maailmasõda jättis kiriku varemetesse 60 aastaks, võib siiski leida ka positiivse külje: varisenud krohvikihtide alt hakkas aimuma keskaegne interjöör. 1952. aastal varises põhjakõrgsein ja kesklöövi kukkus kinnimüüritud figuure, mille Olev Prints mitme lubjakihi alt välja puhastas. Figuuride värvikihte uurides on ta avastanud, et kujude algsel värvimisel on kasutatud ka väga hinnalisi pigmente nagu ultramariin ja asuriit.
Olev Printsi kogutud värvitükikesi on moodsate vahenditega uuritud ülikooli keemialaboris ja edaspidi on plaanis teha skulptuuridest 3D-mudelid. Miks uurija eemaldas figuuridelt viimasegi värvijäänuse, pole teada. Vaatamata katsetele ei õnnestunud tal omal ajal uurimismaterjali avaldada.
Rita Puidet