Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ehitame heale vundamendile

19.02.2014 | | Rubriik: Jutlus

1Kr 3:7–15
Paulus võrdleb koguduse rajamist ja ülesehitamist põllutööga ja maja ehitamisega. Põllul on nii, et üks istutab, teine kastab. Koguduses on palju asju, mis sõltuvad kristlaste aktiivsusest, leidlikkusest ja pühendumisest. Kõik need tööd ja töötegijad on olulised, kuid kahjuks – või õnneks – ei ole meil universaalset koguduse eduka arengu mudelit. Näe, elab jõudsalt kogudus, kus väliste näitajate järgi see ei saaks olla võimalik. Ja mõnigi kord märkame, et kõigist headest kavatsustest hoolimata ei lähe elu edasi. Põllu saak sõltub paljuski ilmast, mida põllumees ei saa mõjutada. Koguduse arengu kohta kasutab Paulus sama pilti: «Ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.»
Jumala suveräänne õnnistus ei anna meile siiski õigust käsi rüppe lasta või ebaedus Jumalat süüdistada. Paulus toob ka teise pildi: hoone ehitamise. Maja puhul on ehitaja osa selgemini tuntav ja nii arhitekti kui ehitaja oskused ja vead tulevad nähtavamalt esile. «Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!»
Paulus nimetab end targaks hooneehitajaks või sõna-sõnalt arhitektiks, kes talle antud Jumala armu järgi on rajanud aluse. Siiski täpsustab ta kohe, et tema on vaid Jumala kaastööline ja tõeline vundament on juba ilma tema tööta olemas, sest «teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus».
Hiljuti torkas mulle Tallinnas silma renoveeritud viiekorruseline hruštšovka. Kuuekümnendate ilmetu neljakandiline majakarp oli ümberringi soojustatud ja saanud uue viimistluse: halli seina liigendasid ristkülikukujulised kollased värvilapid. Aknad ja kõik muu maja kuju oli jäänud samaks. Kuid isegi need värvilapid andsid hoonele nägusama ilme.
Ega selliste majadega suurt imet teegi. Kui tahta huvitavamat lahendust, tuleks seinu lammutada ja teisi juurde ehitada. Hea tulemuse jaoks tuleks ka vundament uuesti ehitada.
Ehituse puhul on alus väga oluline. Vundament määrab maja kuju ja seinte piirjooned, vundamendi tugevus seab piirid ka maja kõrgusele. Kristliku kiriku, iga üksiku koguduse ja meie igaühe ihutempli puhul saame julgelt tunnistada: meil on hea alus – Jeesus Kristus, elav Issand.
Hoone vundament on enamasti maa sees, meie silme eest varjatud. Tänaval seisjale paistabki silma just hoone pealisehitus, arhitektuur ja viimistlus. Kuid majale kasutusloa andjad peavad hindama kogu hoone tervikut – vundamendist katuseharjani. Nii on ka kristliku kiriku elu hindamisega. Väikesel Eestimaal mahub meie kirikusse erisuguseid «pealisehitusi»: meil on erinevaid rõhuasetusi koguduse töövormides, jumalateenistuselu praktikat ja vagaduselu. Kuid alus on sama – Jeesus Kristus. Tähtis on osata vahet teha aluse ja pealishoone vahel.
Seda jutlust kirjutades vaatan ka päevakese teisest paastueelsest pühapäevast edasi, meie Eesti Vabariigi 96. aastapäevale. Pauluse kirjutatud read juhivad vaatama tagasi Eesti riigi rajamisele, ajaloole ja käekäigule.
Eesti Maapäeva Vanematenõukogu poolt 1918. aasta veebruaris vastu võetud «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele», millega Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, lõpeb sõnadega: «Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. – Su üle Jumal valvaku / Ja võtku rohkest õnnista, / Mis iial ette võtad sa, / Mu kallis isamaa!»
Siin ei nimetata otsesõnu Eesti riigi vundamenti. Ometi õhkub siit siirast usku, veendumust ja lootus, et Jumala käes on selle pisikese rahva ja maalapi edasise arengu võimalused. Iseseisva Eesti riigi rajamise kaaluka otsuse tegid eestlastest kristlased.
Me ei saa häbeneda ega pea häbenema oma riigi kristlikku alusmüüri. Palve Jumala poole on raiutud meie iseseisvusmanifesti. See palve saatis sõdureid vabadussõja lahingutes. Kiituspalve huulil, võeti vastu võit. Muide, 22. veebruaril 1919 lõi Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner oma päevakäsuga nr 76 väeosadesse ja Tallinna sõjaväehaiglasse sõjaväevaimulike ehk kaplanite ametikohad. Esimesed kaplanid vabadussõjas olid Keila õpetaja Jakob Kukk, hilisem EELK piiskop, ja Tallinna Kaarli abiõpetaja Friedrich Stockholm.
Hea vundament meie riigi ja koguduste ülesehituseks on olemas. «Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!» See kehtib meile igaühele isiklikult, aga ka rahvana ja kirikuna.

paenurm

 

 

 

 
Peeter Paenurm,
kaitseväe staabi- ja sidepataljoni kaplan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)