Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Ehitada eneses kodu

30.07.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.
Ef 2:19
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht…
J. Viiding
Kodu meenub ja selle tegelikku väärtust mõistame kõige paremini ikka sealt eemal olles. Võõrsil olek tähendab sageli ekslemist, nälga ja janu, ahastust. Võõras paigas on raske leida osadust teiste inimestega. Võtab aega, et ise kohaneda ning vajavad kohanemisaega ka teised sinu ümber. Halvimal juhul tähendab võõrsil olek nimeta ja sihita, teadmata suunas ringiseiklemist. Koduga seostub aga vastupidiselt turvatunne. Kodu tähendab turvalisi piire enda ümber, nime omamist, eesmärgipärast toimimist, armastust, rõõmu, rahu ja osadust.
Selle nädala piiblisalm räägib, et me ei ole enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Kristuses ei ole enam kaugelolijaid ja lähedalseisjaid, vaid Kristuses on kõik võrdsed Jumala kodakondsed. Selles salmis kõlab meeldiv kutse olla Jumala kodakondne. Kõrgemale ei saakski enam ühtegi inimest asetada, kui seda on elada Jumala kodakondsena. Siin on juttu kodust kõige paremas mõttes, sest rohkem ei saa inimene kuskil enam kodus olla kui oma usus. Selle koduga võib inimene kõikjal ringi rännata. Mida tähendab uskliku jaoks elada Jumala kodakondsena selles maailmas? Kodakondsusega inimesel on kõik õigused, ja kohustused.
Jumala kodakondsena elamine tähendab meie jaoks usaldada Jumalat ja valmisolekut Teda teenida igal ajahetkel ja igas paigas ja olukorras, kus me just viibime. Tihti ei ole me seda paika endale ise välja valinud, Jumal on meid sinna asetanud ja seal ootab Ta meilt usku ja kuulekust. Inimestena tahame küll pea alati paremat aega ja maailma, kus elada ja unistame teistsugustest oludest kui need, milles meil tuleb seista.
Kuid meie ülesanne ei ole siin maailmas, erinevates olukordades lihtsalt vastu pidada, vaid midagi enamat. Peame enestelt küsima, mida tohime usus teha, mida tuleks teha, et usku hoida ja lasta sellel nähtavale tulla. See on Jumala kodakondse vastutus selles maailmas. Jumala tahe on, et leiaksime julgust ja tahet elada ka meile võõrastes oludes. Julgust elada käesolevas hetkes, isegi kui see on risti vastu meie soovile ja igatsusele.
Me ei ela usklikena ainult iseendale, vaid ka maailmale meie ümber. See ei tähenda mugandumist maailmaga, vaid Jumala otsimist käesolevas hetkes. Meie eesõigus on ammutada lõpmatust allikast, oma turvalisest ja igavesest kodust jõudu, julgust ja usku eluks, et mitte lasta endast võitu saada selle maailma hädadel ja kannatustel, ükskõiksusel ja hirmul, valel ja ülekohtul.
Katrin-Helena Melder

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)