Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Eetikast poliitikas, liberaalsuse piirangutest ning religiooniõpetusest

19.01.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Peapiiskop Jaan Kiivit on paari aasta eest öelnud: «Me elame väga ebakõlbelises, ristiusuvaenulikus, elu põhiväärtuste ja jaotuste seisukohalt harimatus ühiskonnas.» See on karm hinnang ja seda tuleb võtta tõsiselt. Miks see nii on?

Nagu iga köök, nii vajab ka poliitika sisemist reeglistikku, mille rikkumisel on kahetsusväärne tagajärg: olgu selleks siis toidu- või poliitikamürgitus. Gallupite kohaselt on tagajärg käes.

Muidugi ei muuda reeglite selgeksõppimine kedagi automaatselt ingliks ega isegi mitte inglaseks: kurat tunneb ka Piiblit, aga toimetab ikka omamoodi. Kõige resultatiivsem ongi ta siis, kui võtab enesele ristiinimese maski, mille tagant südamehoiak välja ei paista.

Samas ei ole meie oma valitsemiseufoorias pidanudki vajalikuks sõlmida poliitikute vahel sisemine kokkulepe, kehtestada enesele moraalsete piirangute süsteem.

Mõtestada elu ja seada eesmärke

Kel vähegi aega, võtab sõna moraalikriisist poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Poliitikud kasutavad ajakirjandust võimendusena ning näitavad üksteisele näpuga. Sõrm on ebaproportsionaalne nii osundatava kui osundaja suhtes. Nii pikk kriis oleks viinud kas surma või tervenemiseni.

Pigem on tegemist hingelise tühjusega seal, kus peaks paiknema eetos, millest johtuvalt tehakse kõlbelised otsused. Selle tühjuse nimeks on sekulariseerumine, mis võtab inimeselt kõik põhjused astuda vastu kurjale, peale egoismi. Aga usu ja aateta egoism eelistab kokkulepet kurjaga, sest ta ei usu hea ja kurja absoluutsusse.

Kõik on relatiivne, ütleb liberaal ning lööb käed kasuga. Kui usus põhistuval identiteedil saaks baseeruda eesti filosoofia, sealhulgas eetika, suudaksid inimesed tulemuslikumalt mõtestada oma elu, seada eesmärke ja valida vahendeid nende saavutamiseks.

Eksisteeriksid usus põhistatud normid ka ühiselu korraldamiseks, poliitika tegemiseks ja äriasjade ajamiseks. On täiesti loomulik, et kui ei oleks olnud viiekümneaastast okupatsiooni, okastraadiga läbitepitud ajaloolõiku, siis saaksime täna rääkida ristiusust, mis tagab moraalse konsensuse, olles tolerantne ja mõistev ka teiseusuliste suhtes, nagu seda on näiteks Taani.

Hiljutine pilapildiskandaal on erand, mitte reegel. Kuidas õnnestub moraalne restauratsioon meil, näitab aeg, aga viivitada ei tohi. See oleks ebamoraalsuse püsistamine, selle osaks olemine ning häving.

Vääristada rahvusmälu

Seega on meie ülesanne muuta poliitika moraalseks ja sellega ka kapitalism moraalseks. Suur ülesanne. Tegemist on eestlase identiteedi puhastamisega, ajaloo- ja rahvusmälu tervendamise ning vääristamisega oma hinge mäletamisega. Euroopa hingestamisele kutsub üles ka Euroopa Kirikute Konverents. Ma ei ole kindel, kas see ühe põlvkonna jooksul õnnestub, aga taotleda tuleb.

Neil põhjustel pean vajalikuks tsiteerida Tunne Kelami tõlgitud kardinal Ratzingeri, tänase paavst Benedictus XVI programmilist artiklit saksa kuukirjast Cicero (mai 2005): «Esimene element (mis aitaks taastada euroopalikku identiteeti – A.Ü.) on absoluutsus, millega inimese väärikust ning inimõigusi tuleb väärtustada iga riikliku seadusandluse alussammastena.

Kõnealused põhjapanevad väärtused ei eksisteeri seadusandjate loominguna ega kodanike heakskiidu jõul, vaid nad eksisteerivad iseenesliku õigusena, mida seadusandjail tuleb algusest peale respekteerida. /…/

Inimväärikuse kehtivus seisab kõrgemal igasugusest poliitilisest kauplemisest, kõrgemal mistahes poliitilisest otsusest ning osundab lõppkokkuvõttes üksnes Loojale. /…/ Puutumatute väärtuste olemasolu on meie vabaduse ja inimliku suuruse tegelik garantii.» Just nimelt: mitte vabadus ei ole inimväärikuse eeldus, vaid vastupidi. Iga inimese väärtuslikkus on asjaolu, mille tõttu peab vajadusel piirama ka enese ja teiste vabadust.

Rõhk haridusele

Seetõttu on praegu peaküsimus liberaalsuse tõkestamises. Omal ajal võis tunduda normaalne luua nii moraalselt kui ka majanduslikult liberaalne riik. Konservatiivsusest rääkida oli viieteistkümne aasta eest pentsik.

Orwellikult väljendudes oleks kõige konservatiivsem olnud olla kommunist. Konservatiivseteks nimetati Moskva putšiste. Täna on aga olukord teine. Mõistete pahupidipööratus on hakanud taanduma. Euroopalik väärtussüsteem on hakanud enesest märku andma nii eestlaste kui ka teiste Euroopa rahvaste teadvuses. Tasapisi jõuab ka algtõdede õpetamine tagasi kooliprogrammi.

Vaidlused multikultuurses maailmas möödapääsmatu religiooniõpetuse üle ajavad ahhetama, seisukohti võtvate ministrite ignorantsus jahmatama. Madridi, Londoni ja ka Pariisi eeslinnade näidete varal peaks vajadus ka teiste religioonide mõistmise järele olema selgem kui kunagi varem.

Seda sõltumata asjaolust, kas religioon on olnud terrori põhjus või selle võimendamiseks kasutatud jõuõlg. Liibanonist, Afganistanist ja Iraagist ma parem ei räägigi.

Meil tuleb üle saada moraalse teadvuse desorganiseeritusest, mis on saanud alguse II maailmasõja järgsete vägivaldsete muutuste tõttu ühiskonna arengus ja mis on astendatud pöördest turumajandusse üheksakümnendate algul.

Tõsi on, et selline pööre on olnud ellujäämiseks paratamatu, tõsi on, et sellel pöördel on olnud oma hind. Praegu on aga aeg stabiliseerida areng, tagada võimalikult paljude toimetulek ning investeerida haridusse.

Ei ole vaja kavandada uusi hüppeid, vaid garanteerida tulevik. Seda toetab konservatiivse mõttelaadi esiletõus, väärtuspõhine otsustamine ja pieteedi- ning perspektiivitunne. Ärgem kembelgem, kehtestagem reeglid ja hakakem elama.

Avo Üprus,
Riigikogu liige

Riigikogu liige

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)