Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eestluse idee võimalikkusest 4. osa

20.11.2013 | | Rubriik: Järjejutt

4.

Kahjuks kujutab Eesti endast praegu ideelagedat ühiskonda. Pärast Euroopa Liitu astumist on tal vaid suhteline iseseisvus. Kuna valitsevad ringkonnad on usu kui ainsa tõsiselt võetava inimliku väärtuse suhtes külmad nagu polaaralad, siis on ka mõistetav nende ahtake kõlbeline kandepind ja sellest tulenev teatud poliitiline infantiilsus.
Kas üldisele kõlbelisele allakäigule on mingit alternatiivi? On küll. Nagu Iisrael on lõunas Jumala Poja Jeesuse kaudu püha maa, nii on ka Eesti Jeesuse ema Maarja kaudu püha maa, sest on pühitsetud Jumalasünnitajale neitsi Maarjale Maarjamaana. Siinkohal tuleb jätta alaline halin «tule ja mõõgaga» ristiusustamisest ja püüda ükskord mõista ajaloo reaale sellistena, nagu nad tol üldiselt barbaarsel ajastul olid, ja seda mitte üksnes siin Maarjamaal, vaid ka mujal.
Vaja on aru saada sellest ideest, mida ristiusustamine meile pakkus: osasaamist kristluse globaalsusest, seega igavikulistest väärtustest, nagu Jeesus selle kohta ise ütles: «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!» Maarjamaa mõistesse kätketud Jumaliku idee kohaselt peab sellel põhjala pühal maal elama ka püha rahvas, sest teist püha maad selles regioonis ei ole antud.
Kõige huvitavam on see, et pühaks rahvaks saamine ei vaja mitte mingisuguseid investeeringuid, sest Jumal on ise investor ja on juba XIII sajandil teinud siia oma investeeringu: «… kõik on valmis, tulge … !». Nii ilusat maad annab otsida. Muide, ega Euroopa Liit tunnegi huvi selle maa põlisasukate – aborigeenide vastu, vaid selle kauni maa enese vastu.
Meie põlisele, kristlikule globaalsusele vastandub kaasajal läänest, eelkõige Ameerika Ühendriikidest imporditav uue maailmakorra sekulaarsel humanismil baseeruv tarbijaühiskonna globaalsus ehk lühidalt ameerikalik elulaad, mis on meile ajalooliselt võõras. See ei genereeri usku püsiväärtustesse, on seega ideetu ja ajutine. Need ajutised väärtused toidavad vaid kanalisatsiooni ja prügimägesid.
Kas on mingit võimalust püsiva idee tekkimiseks, mis väärtustaks natsiooni? Selleks saab olla vaid kristlik patriootiline natsionalism (mitte segamini ajada natsionaalsotsialismiga!), mis aitas formeeruda esimesel iseseisvumisel, kuid ei saanud kujuneda rahvast kõikehõlmavaks küpseks püha rahva ideeks pühal maal. Selle teostumiseks on kaasajal olemas ainus võimalus kristliku meelsusega kognitiivse intelligentsi näol.
Eesti rahvust ei säilita ei lapsikuks muutunud poliitikud ega vaesunud talupojad, vaid messialiku eneseteadvusega kristlik intelligents. Seda õpetab meile väärtuslikum ajaloo ak­sioom: iga rahvus kujuneb rahvuseks vaid ühise usu läbi. Ja ta püsib ja jääb püsima rahvusena selle ühise usu läbi.
(Lõpp.)
Jüri Raudsepp

Avaldatud ajakirjas Välis-Eesti 2005.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)