Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Eestluse idee võimalikkusest 3. osa

13.11.2013 | | Rubriik: Järjejutt

3.

Tsiteerigem julgustuseks Peeter Põldu: «Religiooni kaudu leiab inimene mõtte oma elule, see teeb teda võimeliseks vastu astuma kõigile raskusile. Religiooni ei saa asendada millegi muuga ja temata ei saa inimene lõplikult elada.» (Aulis Aret 1936)
Peeter Põllu mälestust kalliks pidades mainigem, et kristliku religiooni võidule aitamine meie rahva elus oli Peeter Põllule kõige rahvuslikum küsimus. Ta kirjutas: «Usk on ajalooliselt varem tunnetus, tal ei tarvitse edeneda, teda tuleb vaid hoida. Seepärast pole suured usumehed ajaloos kunagi oodanud õiget usku, vaid nõudnud ikka ühe, õige, absoluutse usu uuesti maksmapanekut. Usulise uuenduse oluline vorm on: tagasi! Uuendusvool on vastukäiv ta olemusele.» (Peeter Põld 1932)
See ei saanud teisiti ollagi. Georg Friedrich Wilhelm Hegel oli see väljapaistev saksa filosoof, kelle sõnul kristlik religioon on absoluutne religioon (А. А. Gritsanov 2001). Aga seda teadis juba apostel Paulus: «Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on Jeesus Kristus!»

Teine iseseisvumine
Seda seostatakse nn laulva revolutsiooniga. Olgu siinkohal toonitatud, et niisugust sündmust pole meie rahva elus olnud. See on teab kust võetud hüüdlause, mis on desorienteeriv ja desinformeeriv. Ta kuulub sellisena pigem mütoloogia ja folkloristika valdkonda ning ta koht on Hurda ja Eiseni rahvaluulekogude juures.
Kirjutasin laulva revolutsiooni teemal aastaid tagasi tookord ilmunud ajalehes Sõnumileht järgmist: «Huvitav, kuidas said vabaks Läti ja Leedu, teistest Ida-Euroopa riikidest rääkimata? Huvitav, miks seda võimalust ei kasutanud Kosovo albaanlased? Kas nemad ei oskagi viisi pidada? … Kas ka tšetšeenid on lauluannist ilma jäänud rahvas? Kas neil pole ühtegi laulukoori, keda vaenlasele vastu saata? …
Kas meie juhtpoliitikud tõesti usuvad, et Eesti rahvas laulis end vabaks? Kui nad seda siiralt usuvad, siis on tegemist küll kahetsusväärse naiivsusega. See oleks sama, kui uskuda, et president Bush ja Gorbatšov laulsid Maltal kohtudes teineteisele aariaid «Sevilla habemeajajast».
Kas poleks aeg loobuda rahvale «Vana kandle» ainevalda kuuluvate lugude jutustamisest? Müüt laulvast revolutsioonist võib tulevikus huvi pakkuda vaid folkloristidele. Sellega praegusel kainust ja tõsidust nõudval ajal edvistada oleks liiast.» (Jüri Raudsepp 2000)
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik M. Bronštein on väitnud: «Nõukogude Liitu ei oleks saanud lagundada mitte ükski võim, kui seda ei oleks soovinud Venemaa uus eliit» (R. H. Simonjan 2003). Olgu kuidas on, kuid lõpuks me saime taas iseseisvaks rahvusriigiks. Kuid kas samasuguseks, nagu me seda olime esimese iseseisvumise järel? Kuigi paljud unistasid restitutsioonist, seda siiski ei toimunud. Jäi ära kristliku patriootilise natsionalismi taassünd, mis oli olnud eestluse ideeks esimese iseseisvumise päevil.
Kuigi esimese iseseisvumise ajal meie juhtivamal, vaba rahvakiriku esindajana tuntud Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul oli kogudusi üle kogu Eesti ja kuigi õpetati usuõpetust koolides, hakkas maad võtma usuline leigus ja sellest võõrdumine, eeskätt haritlaskonna hulgas ja selle eeskujul ka rahvahulkades.
Kirikute külastatavus langes, kristlik kõlblus hakkas mõranema. Omajagu teeneid on selles Noor-Eesti liikumisel, aga ka kirjanikel nagu A. H. Tammsaare ja O. Luts. Oli põhjust kõnelda algavast usulisest kriisist (Peeter Põld 1932). See valmistas ette peagi idast saabuva ateismi ja antiklerikalismi ajastu.
Tõsi, kristlikud kirikud olid ainsad esimese iseseisvuse aegsed institutsioonid, kes jätkasid oma tegevust ka nõukogude ajal, kuid suuresti selle ühiskonnakorraldusega arvestades. Eesti rahvusvahelise mainega psühholoog Jüri Allik ütles ühes intervjuus: «Tõepoolest, marksistlik utoopia suutis poole sajandiga hävitada usu kõrgemasse autoriteeti. Eesti koos teiste endiste Nõukogude bloki maadega on üks kõige ilmalikumaid ja ratsionaalsemaid ühiskondi, vähemalt inimeste üldiste väärtuste poolest.» (Mari Paenurm 2005)
Öeldust selgub, miks ameerikalik-euroopalik tarbijaühiskonna mudel on meie rahva hulgas leidnud vastuvõtu, vähemalt nende hulgas, kel on, mille eest tarbida. Selle ühiskonna hoobadeks on meile sobivama neokonservatismi asemel liberaalne (ultraliberaalne) turumajandus ja ideoloogiaks sekulaarne humanism.
Poliitikadoktor Toomas Varrak kirjutab: «Neokonservatistliku poliitika põhieesmärgiks on traditsiooniliste väärtuste (moraal, perekond, rahvusriiklus, religioon jm) kaitse, nende koha kindlustamine ühiskonnaelu alustaladena, allakäigu peatamine liberaalses turumajanduslikus ühiskonnas leviva kõikelubavuse ees» (Toomas Varrak 2001).
(Järgneb.)
Jüri Raudsepp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)