Eestluse idee võimalikkusest 2. osa

2.

Esimene  iseseisvumine
See saavutati vabadussõjaga, mida innustas manifestis kõigile Eestimaa rahvastele sisalduv idee: «Eesti! Sa seisad lootusrikka tulewiku lävel, kus Sa wabalt ja iseseiswalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus walitseks, et olla wääriliseks liikmeks kulturarahwaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esiwanemate higi ja weri, mis selle maa eest walatud, nõuab seda, meie järeltulewad põlwed kohustawad meid selleks!

Su üle Jumal walvagu
Ja wõtku rohkest õnnista,
Mis iial ette wõtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisew demokratline Eesti wabariik!»
(August Traksmaa 1939)

Oluline ja silmatorkav on idees deklareeritud usk Jumalasse kui Isamaa valvurisse, tema kaitsesse ja abisse, aga veelgi enam tema poolt antud rohkesse õnnistusse vabaks ja iseseisvaks eluks. See oli vajalik rahva ees seisva püha töö õnnestumiseks – üksmeeles toimuvaks kodumaa ülesehitamiseks, kus pidid valitsema kord ja õigus, Piiblist tuntud jumalikud mõisted.
Kas ei tundunud selline idee esmapilgul liiga idealistlikuna, teostamatuna, vabadusiha paatosest kantuna? Nagu hilisem asjade käik näitas, oli ta kooskõlas tollase kristliku ajavaimuga ja kaine talupojaarukusega. Niisiis oli manifestis püstitatud idee läbinisti realistlik, nagu seda oli kogu tookordne maarahva elu – kogu oma olemisega, töökate käte ja jalgadega põllumullas.
Olulise tähtsusega oli ka kristlike ideeliste juhtide olemasolu. Nendegi eest oli Jumal hoolitsenud. Tuntumad on kirikuõpetajatest rahvaluulekogujad Jakob Hurt ja Matthias Johann Eisen; kirikuõpetaja, ajakirjanik ja ajaloolane Villem Reiman, kelle meelest ei ole elul muud väärtust kui «mõjuda, luua, kasvatada, parandada, pühade asjade eest võidelda» (Friido Toomus 1935).
Siia kuulub ka Eesti hariduse teenäitaja Peeter Põld, kes pidas «meelsuse aluseks religiooni – kultuuri edendamise põhijõudu, milleta pole kool kultuuri edasiistutamise asutisena mõeldav … Kooli alussambaiks kujuneb rahvuslus ja usklikkus …» (Aulis Aret 1936), samuti Tartu ülikooli rektor ja viimane Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse aegse luterliku kiriku piiskop Johan Kõpp, silmapaistev vaba rahvakiriku aate pooldaja.
Nende meeste tegevuse ja isiksuse iseloomustamiseks on kohasem Villem Reimani öeldu: «Kõlbeliselt toimetab ainult see, kes ühtlasi radasid näitab ja ise radasid ajab ja kõnnib, et parandada ja edasi aidata» (Friido Toomus 1935).
Kui usklikud isad kodutalus taeva poole vaadates paljapäi palvesõnu lausudes kevadel viljateri mulda viskasid ja need niiviisi Jumala õnnistusele lootes tema kasvatada jätsid, et sügisel täis viljapäid lõigata, võitlesid Jumala nimel ristitud ja meheikka leeritatud pojad lahinguväljal isamaa sõltumatuse eest koduste palvetele ja Jumala abile lootes.
Ja nii ühtede kui teiste lootused täitusid. Jumal ei jätnud hätta ei isasid ega nende poegi. Ilusama kokkuvõtte vabadusvõitlusest on teinud Jaan Järve oma raamatus «Tõotatud maa», mis sisaldab jutlusi ja kõnesid iseseisvuse kevadpäevilt. Mul on õnn omada ja kasutada tema raamatut, mille autor on pühendanud «Kõrgeaulisele Rektori härrale prof. Dr. J. Kõpule, parimate soovidega 7. IV 1936».
Raamat ise on pühendatud autori vabadussõjas langenud vennale Oskar Järve’le. Pean vajalikuks tsiteerida ühte lõiku: «Kuid vaadeldes meie elu ja tööd meenub mul tihti üks pilt. See oli 24. veebruaril 1918. a. Mulle langes saatuse tahtel üliõpilasena ülesandeks juhatada meie esimest avalikku rahvuslikku meeleavaldust Pärnus, kus meil korda läks välja kuulutada iseseisvus päeva võrra varem, kui praegu meie Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamist ametlikult pühitsetakse.
Mäletan nii selgesti hulkade vaimustavat meeleolu. Mäletan aga ka, kuidas manifestatsiooni avakõne järel meie sini-must-valge rahvuslik lipp «Endla» teatrimaja kohale üles tõmmati, mille rõdult rääkida tuli. Lipu ülestõmbamisel tuli takistus, ta jäi esialgu poolde vardasse. Läks hulk aega, enne kui takistus kõrvaldati ja lipp uhkelt nägusa rahvahoone kohal lehvima võis hakata.
Tuleb tihti meelde see pilt. See oli nagu piltlik kujutus meie rahvuslipu saatusest ja meie rahva elukäigust ja võitlustest. Takistused on need, millega kõikjal ja alati võidelda on tulnud.»
Kui küsida kokkuvõtvalt, milline oli meie esimesele iseseisvusele viinud eestluse idee, võiks vastuse anda kolme sõnaga: kristlik patriootiline natsionalism. Suurriiklike šovinistide silmis võib sõnal «natsionalism» olla ebameeldiv varjund, eriti ühenduses kristlusega.
(Järgneb.)
Jüri Raudsepp