Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Eestlasi on elanud Krimmis 150 aastat

12.10.2011 | | Rubriik: Ühiskond

Villu Jürjol oli au avada päevad Beregovojes mälestusteenistusega kalmistul. Eesti päevade avamine Krasnodarkas.2 x Aare Hindremäe
Viimati olin Krimmis täpselt kümme aastat tagasi. Siis tähistati Krimmi eestluse 140. aastat.

Ka siis oli meie baasiks Kiievi ülikooli puhkekompleks Beregovojes, endise nimega Samrukis. Ka siis, nagu seegi kord, oli minu osaks avada päevad mälestusteenistusega kalmistul.
Kella kaheks, mil teenistus algama pidi, oli kohal vaid paarkümmend inimest. Õnneks on mul lõunamaadega veidi kogemust – juba veerand tundi hiljem oli kalmistuesine rahvast täis. Seejuures osales lauludega kolm ansambli mõõtu koori: Tallinna Võro Seltsi folklooriansambel Liiso, Tartu pensionäride ühenduse naiskoor Kobedad ning Kiievi eesti segakoor Sõleke. Sõidu olulisust tunnistas inimeste nägudel see, et osa neist sai viimati armulauast osa tõesti kümme aastat tagasi.
Kalmistupüha mahtus kenasti kahe vihmasagara vahele. Aga kultuuriprogramm kolis vihma kartuses kinosaali. Beregovojes avaldas enim muljet õigeusu kullas ja sinises särav kirikukompleks kalmistu väravas. Samuti köitsid tähelepanu postimaja seinale kinnitatud mälestustahvlid Eduard Vildele ja Eduard Laamanile ning nende kohal infotahvel tekstiga «Eesti väljak». Eestlastele, kelle ehitatud on paljud peatänava ääres asuvad majakesed, on siis nüüd ka kivisse raiutud nimi ja jälg.
Teine päev, laupäev. Bussidega tulnud esinejad sõitsid ekskursioonidele. Meie väikese seltskonna sihiks oli Jevpatorija. Linna konverentsikeskuse ees olid üles rivistatud rahvarõivais igas vanuses lapsed soola-leivaga tantsima ja laulma. Muidugi kohalik linnapea ja Krimmi vabariigi juhtfiguurid. Üldse võeti iga päev eestlasi vastu kohalikul kõrgtasemel.
Ülimalt sümpaatne oli aga see, et pisut üle kuu aja ametis olnud Eesti uus suursaadik Ukrainas Lauri Lepik ei käinud mitte lihtsalt eestlasi tervitamas, vaid tegi kõigi nende päevade üritused kaasa. Ühtlasi oli see suursaadikul esimene tutvumisvisiit Krimmi ja kohalike eestlastega.
Koole ja kirikuid majandati ise
Mul oli au liituda grupiga, kelle osaks oli esitleda värsket kogumikku «Krimmi kogumik III», mis jõudis kohale reisiseltskonna kohvrites. Olusid arvestades on kõik artiklid kahes keeles. Ja kuigi ametlikult oli raamatu ja konverentside teemaks eestlaste pedagoogiline tegevus Krimmis, siis eeslaste koolides oli ametis köster-koolmeister ja sealsetes oludes loeti teda vaimulikuks isikuks.
Raamatu kaant ehib J. Köleri «Kutsuv Kristus». See on küll Kumu varasalvest, ent põhjuseks, miks just see pilt kaanele valiti, on siiski see, et Beregovoje (Samruki) kooli seinal oli kohaliku kunstniku Kõheliku tehtud koopia. Vana foto järgi otsustades oli koolimaja ees võimas väravaehitis, mida kroonis rist ja mille all rippus kell. Seega oli tegu nii palve- kui koolimajaga.
Lugejad võivad küsida, kas Krimmis olid eestlastel oma kirikud. Esialgu on vastuseks, et jah ja ei. Tsiteerin kogumikust esmalt Ljudmilla Nikiforova artiklit (lk 213):
«Krimmi saabudes hakkasid eestlased kõigepealt ehitama jumalateenistuse pidamise kohta. 1873 ehitasid Sõrt-Karaktšora asukad esimese palvemaja, millele järgmisel aastal lisandus kellatorn. Koolihoonest eraldi ehitatud kirik oli ka Kontši-Šavvas (nüüdne Krasnodarka), eraldi ehitatud lahtine kellatorn kellaga.
Samruki eestlased rajasid 1878. a. koolimajaga samal ajal konsistooriumi vastastikuse abi kassa abil palvemaja. 1882 osteti Utškuju-Tarhani kooli- ja palvemaja jaoks tatari vürsti loss. Džurtši küla asunikud said enda kasutusse venelaste palvemaja, mille valitsus neile kinkis. Kirik oli neil olemas juba ümberasumise esimestest päevadest ning selle kõrvale ehitasid nad hiljem kooli.»
Nii koole kui kirikuid majandasid eestlased ise. Näiteks Kontši-šavva palvemajale osteti 1898. a pidutuludest harmoonium. Järgmisel aastal kirjutab aga August Lukas (koolmeister) Peterburi Jakob Hurdale, et külarahvas soovib palvemajale hankida sobilikku altaripilti (ülestõusmine või veel parem taevaminemine).
Teistsuguse pildi joonistab Heldin Allik (lk 93, 94): saksa «kolonistid elujärje paranedes valmistusid ehitama oma kooli ja kirikut. Esimesena valmis koolimaja Neusatzi asunduses, kuni kiriku valmimiseni 1825 peeti seal ka jumalateenistusi. Neusatzi kirikul oli oluline tähendus eesti väljarändajatele. Kodumaalt lahkudes anti neile kodukogudusest kaasa kirikutäht, mis enamasti kandis märget, et see on antud üleminekuks Neusatzi kogudusse.
Kirikul oli eraldi kogudus Simferoopoli linnas, just seal hakkasid koos käima eestlased. Aastaid hiljem moodustati Jevpatorija lähedal Bjuteni saksa asunduses Neusatzi abikogudus. Kertši eestlased kuulusid šveitslaste asunduse Zürichtali kirikukogudusse. .. Saksa luterlikesse kogudustesse kuulusid eestlased kuni kirikute likvideerimiseni».
Üksainus luterlik pastor
Tervikpildi saab nendest kahest kokku. Koolmeister oli eestlaste vaimulik, kes pidas jumalateenistusi, ristis ja mattis, õpetas kirikulaulu (sealhulgas neljahäälsena!), leeri, armulauale ja laulatama tuli aga minna saksa kirikusse. Teistpidi olid Neusatzi pastorid kas Eestist pärit, lausa eestlased või vähemalt Tartu ülikoolis õppinud ja seega eesti keelega tuttavad.
Ka tänapäeval on kogu Krimmi peale üksainus luterlik pastor – Jörg Mahler. Ta on Krimmis teeninud juba kaks ja pool aastat, jäänud on veel seitse või kaheksa kuud, siis tuleb Baierimaale tagasi pöörduda ja kandideerida mõnda kohalikku kogudusse.
Temal oli palutud kirjutada saksa kooliharidusest ja see on kogumikus ainus artikkel, mis on saksa ja eesti keeles. Nii oli ta Jevpatorijas autorina raamatu esitlusel. Ise ta sellest küll ei rääkinud, aga koguduste voldikust selgus, et laupäevahommikuti on tal ka Jevpatorijas Saksa kultuuriseltsis jumalateenistused. Aga pastor Jörgiga kohtume veel esmaspäeval Simferoopolis.
Pühakoda – vaimulik kaitsja
Meil aga seisab Jevpatorijas ees ekskursioon. Kohalik turismimarsruut kannab nime Väike Jeruusalemm. Ukrainas on vastu võetud seadus pühakodade tagastamisest kogudustele. Ning see on Krimmis rakendunud kõigi suhtes peale luterlaste.
Loomulikult nägime ka kohaliku luterliku kiriku ära, aga võõras ei oska selles kuidagi pühakoda tunda. (Üldse oli aimata kestvat saksavastast hoiakut ning erinevates olukordades rõhutati, kui palju kurja sakslased tegid ja kuidas venelased neid sakslaste käest vabastasid!) Eestlasi oli Jevpatorijas veel sajandi alguses 25–28 inimest, praegu on järel vaid 5–6 aktiivset eesti keele valdajat.
Turistidele näidatakse aga mošeesid, sünagoogi ja karaiimide kenassi, Armeenia ja Kreeka kirikut, peaväljakul taastatakse aga õigeusu peakirikut. Mošees saime ilusa ülevaate sufide ja dervišite kultuurist, taastatud linna väravatorni kolmandal korrusel oli suur Jevpatorija makett.
Linnamüüride vahel oli 24 mošeed, lisaks väljaspool müüre olevad, igat neist valgustas sinine LED-lambike. Linn pidi olema kaetud palvevaibaga, s.o igast minaretist pidi olema kuulda teise muezzini palvehüüe. Pühakoda oli küla või linnaosa vaimulik kaitsja, nagu ka igas mošees oli eraldi ruum selle vaimuliku kaitsja jaoks.
Jättes pühakoja maha, jäi see paik kaitseta. Selles valguses saame aru, kui mannetud on meie praegused arutelud selle üle, kui palju või õieti kui vähe on Eestis vaja vaimulikke või kirikuid.
Kivisse jäädvustatud ajalugu
Pühapäeva hommikul sõitsime Stepi-Krimmi Krasnodarkasse (Kontši-Šavva). Eesti tare kõrvale oli kerkinud terve memoriaalkompleks metalli ja kivisse jäädvustatud eesti rahva ajalugu. Selle rajajaks oli Sevastoopoli Eesti Seltsi esimees Erich Kalling. Tagasihoidlikkusest ütleb mees, et mälestustahvlite paneku idee kuulub juba Ukraina Eesti Seltsi esimesele esimehele Viktor Kõrvelile.
Igatahes näeb tulemus välja päris suurejooneline. Valminud on osa aiast koos gooti stiilis väravaga sisenemiseks ja väljumiseks. Värav on vormitud otsekui kirikutornidest ja seda kroonib suur ristimärk. Vanadest kividest on kujundatud grott ehtsa, kellegi ema jaoks valmistatud mälestusristiga ja selle all pisarate purskkaev.
Ümberringi tahvlid repressioonides ja sõdades hukkunute nimedega. Nimekirjad on koostanud Meeri Nikolskaja, Krimmi Eestlaste Seltsi esinaine. «Tänu Jumalale! Kui palju ma olen palvetanud nende nimekirjade juures,» ütleb ta. Veel oli kõrgele rööbastele tõstatud ratas ja selle kohal suitsupääsuke. Ja suur kivirahn kinnitamas, et see kõik on tõesti eestluse 150. aastapäeva auks.
Loetleti üles need paljud toetajad ja abilised, kes oma panuse andsid. Ent vaikselt kuulsin korduvalt ka Vladimir Visseri, eestlasest metseeni nime, kes oli rentinud nii Jevpatorija konverentsisaali kui ka toetanud rahaliselt mälestuspaiga valmimist Krasnodarkas. Samas ta ise üritustel kunagi ei osalevat.
Kohtumised Simferoopolis
Ka Krasnodarkas algasid pidustused väljakuulutatust enam kui tund hiljem, ent kestsid see-eest hilisõhtuni. Taas oli säravalt päikeseline ilm ja kohal sajad külalised Eestist ning Krimmi kohalike rahvuskultuuriseltside esindajad. Tundide kaupa kõnesid, laulu, tantsu. Kõike seda korraldas ja hingestas praegune väsimatu Ukraina Eesti Seltsi esinaine Mare Litnevska.
Esmaspäeval järgnes taas «töö sektsioonides». Kes alustasid pikka koduteed, kellel oli võimalus veel nädalapäevadeks Krimmiga tutvuma jääda. Meie väikesele, Krimmi kogumiku ümber koondunud seltskonnale oli see Simferoopoli päev. Esimene kohtumine oli kohalikus etnograafiamuuseumis, mille töötajad on ka ise osalenud eestluse ajaloo talletamisel ja tutvustamisel. Muuseumis on eraldi eestlasi tutvustav tuba ja tähtpäeva puhul oli loodud veel lisaks eestlaste eluolu kajastav näitus.
Siis eraldi koduloomuuseum ja Vene samovari muuseum, koos põhjalike tutvustustega loomulikult. Seejärel ootas meid aga taas Jörg Mahler, et näidata ruumi kunagise luterliku kiriku kõrval, kus praegu toimuvad jumalateenistused. Kirikuhoone tagasisaamist, vaatamata seaduse olemasolule, hindas ta lootusetuks, sest see olla praeguse parlamendi esimehe eraomanduses. Kõrvalasuvasse saksa koolihoone tiiba aga on sisse kolinud siseministeerium.
Muidugi on 1918–20 alanud massirepressioonide tagajärjel hukkunud või Krimmist lahkunud enamasti nii sakslased kui eestlased. (Kellel on huvi, võib põhjalikumalt lugeda saksa luterlikest kogudustest Krimmis internetist: www.delku-krim.110mb.com.)
Järgnes vastuvõtt ja raamatuesitlus kohalikus vabariiklikus raamatukogus. Avarad marmoriga kaetud ruumid ja asedirektori pidev kurtmine, kui palju sakslased raamatuid hävitasid, erilist muljet ei avaldanud. Küsisin siiski, kes rohkem raamatuid hävitasid, kas sakslased või venelased. Vastuküsimus oli täiesti siiras: «Kuidas? Venelased ju vabastasid meid…» Selline ajupesu on tänapäeva Krimmis veel üldiselt toimiv.
Muljet avaldas seal aga muu: parajasti pandi üles näitust Simferoopoli peamošee (sobornaja metšet) arhitektuurivõistluse kavanditest. Need olid ülimalt muljetavaldavad nii ruumide kui välimuse mõttes, võttes enda alla linnas ilmselt terve kvartali.
Raamatukogus tutvusime aga ajakirjanikuna kohal viibinud saksa koguduse juhatuse esinaise Marina Gusarovaga, kes, nagu hiljem selgus, on koguduses ka jutlustaja. Temale sai üle antud kaasatoodud eestikeelne kirjandus, sest kogudusega oli parajasti liitumas ka esimene eestikeelne perekond.
Et vabariiklikust raamatukogust ka ajalooliste tatari raamatukogude saatuse kohta selgust ei saanud, siis viimaseks õhtuseks maiuspalaks osutus krimmitatarlaste raamatukogu külastamine. Asub see ajaloolises ühekorruselises puumajas, kus enda ümberkeeramiseks eriti ruumi ei olnud. See-eest oli au kohtuda ühe tatarlaste ilmselt mitteformaalse liidri Aider Emiroviga. Ja Krimmi ränkraske ajalugu tundus taas pisut inimlikum.
Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)