Esileht » Uudis » Esileht »

Eestlasena maailmas

19.02.2003 | | Rubriik: Esileht, Persoon kaasajast

Vabariigi eakaaslase Selma Virunurme elu poolitas Teine maailmasõda.
1939. aasta võidupühal laulatusega Lüganuse kirikus alanud abielu Harald Virunurmega tõotas õnnelikku elu. Ometi tuli jalge alla võtta põgeniketeekond, sest politseiohvitserina töötanud Harald poleks uutelt võimudelt paitada saanud.
Ameerikasse põllutööle
1949. aasta 6. aprillil saabus Virunurme pere Ameerika idarannikule Seabrooki.
Perekond Kase, Saksa ja Kiviranna järel olid nad neljas perekond, kes panid aluse Saksamaalt emigreerunud enam kui 650 eestlase asumisele Seabrooki.
Eestlaste ümberasumine Uude Maailma sai võimalikuks tänu mr Charles F. Seabrookile, kes vajas omanimelisest asulast väljakasvanud linnakesse hulgaliselt tööjõudu, et kasvatada köögivilja ja töödelda see tehases ümber. Seabrooki garantiikirjade alusel Ameerikasse saabunud eestlased leidsid tööd tema firmas. Mõni pere peatus linnakeses lühemat aega, mõni jäi alatiseks.
Virunurmed jäid, kuigi praegu ütlevad nad, et lähikonnas on eestlasi väheseks jäänud. Siiski helistatakse üksteisele ja tuntakse teise käekäigu ja tervise vastu huvi. «Eestlased hoolivad üksteisest, oleme ju nagu sugulased,» ütles Selma Virunurm. Lisaks saadakse kokku kaks korda kuus jumalateenistustel, kus kogudust teenib õpetaja Heino Nurk, ja Eesti Majas seenioride klubis.
Uue elu algus
Selma Virunurm töötas Seabrooki firmas 33 aastat, neist 26 aastat oli ta esitöötaja. Peres kasvas neli last: tütar Ehti, pojad Mati, Valdeko ja Harry. Tänaseks on lapsed koolitatud ja igal neist oma väärikas amet ja poegadel teaduskraadki. Lapselapsi on Virunurmedel 12. Pere olulistel tähtpäevadel ja ema-isa sünnipäevadel saadakse ikka kokku isakodus. Kodus, mille võõrsil ehitaja ameti omandanud ja sellega leiba teeninud Harald oma kätega ehitas.
Vaid aasta pärast saabumist, 24. veebruaril 1950 peeti Seabrooki kooli saalis Eesti Vabariigi aktus. Kuu varem oli peetud Eesti Seltsi peakoosolek ja vastu võetud põhikiri. Eestlased olid agaralt uut elu alustamas. Lauljad laulsid, näitlejad näitlesid, kalamehed käisid kalal; ühiselt peeti piknikuid ja pidusid, tuldi kokku tähtpäevi mäletama, plaaniti elu-olu korraldada ja maja muretseda.
Seabrooki eestlased said endale Eesti Maja (1953) ja Northville kiriku (1950), mis oli tolleks ajaks 90 aastat vana. Harald Virunurm, tänane Seabrooki koguduse juhatuse esimees tegi koos kaaslastega suure töö: uuendas altariosa ja renoveeris kiriku.
Ilus eesti käsitöö
Selma on olnud aktiivne naisringi juht, segakoori eestvedaja, seltsielu edendaja ja suure kunstiandega käsitöömeister, kes väsimatult ameeriklastele eesti kultuuri tutvustanud ja käsitöönäitustega esinenud. Tema kodu on kui väike kunstisalong, kus tikkimistööde kõrval on perenaise meelisasjad – põletatud mustriga puust esemed. Neid on ta teinud sellest ajast, kui lapsed veel väikesed olid, ta ise vabrikutöölt koju tuli ja õhtuvaikuses oma töölaua taha sai istuda.
Selma Virunurm on pidanud oma suureks eeskujuks vanemat õde rakenduskunstnik Mai Veskarut, kel enne okupatsiooni olnud Tallinna vanalinnas kangrutööstus. Tänagi kannab Selma pidulikel puhkudel eesti rahvariideid; Järva-Jaani seeliku kudus talle üks õe Mai õpilane, pluusi tikkis ise ja õpetas tervele laulukoorile pistete tegemise selgeks.
Põlvkond ja teinegi eestlasi on üles kasvanud võõrsil. Kui neis maailmastumise taustal on midagi säilinud eestlusest, siis tänu just neile eesti emadele ja isadele, kes on õpetanud oma lapsi eesti keelest ja kultuurist lugu pidama. Ja pidanud tähtsaks igal aastal 24. veebruaril koos sünnipäevalauas istuda.
Sirje Semm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)