Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Eestlased soovivad kristlikku Euroopat

01.11.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Tartu ülikooli peahoones toimunud aruteluõhtul „Kuhu lähed, Maarjamaa?“ räägiti palju asenduskristluse fenomenist.

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) korraldusel toimunud õhtu korraldamisel toetuti eelmisel aastal välja antud kogumikule „Kuhu lähed, Maarjamaa“ ning seda juhtis EKNi teadur dr Eerik Jõks. Eesmärgiks võeti pidada laiapõhjaline arutelu küsimuse üle, kuidas mõista tänapäeva eestimaalase vaimulaadi ja kuidas rakendada see teadmine kirikutöö praktikasse.

Nagu natuke kristlased
Valdava osa ajast hõlmas dr Lea Altnurme poolt kahe uurimuse tutvustus, mida seni laiemale avalikkusele pole esitletud. „Uurimuses „Usust, elust ja usuelust 2015“ jäi mulle silma ja pälvis tähelepanu üks tulemus: kuigi vaid 26% eestlastest määratles ennast kristlastena, siis ometi 73% vastanutest sõnastas soovi, et Euroopa kultuur jääks püsima kristlikuna,“ räägib Altnurme, miks nad koos Magnus Mõttusega 2016. ja 2017. a tegid kaks lisauuringut.
„See vahe protsentides äratas tähelepanu ja soovi saada rohkem teada, miks tahavad inimesed Euroopa püsimist kristlikuna. Isegi need, kes ennast ise kristlaseks ei pea, kellel puudub kristlik identiteet,“ selgitab ta. Et sellele küsimusele kvantitatiivne uurimus vastust ei anna, korraldati kvalitatiivne uurimus, kus 50 intervjuu varal uuriti põhjusi, miks soovitakse kristluse püsimist.
Tulemustes joonistus välja kaks rühma: „Inimesed, kes soovisid, et Euroopa kultuur jääks eelkõige kristlikuks, tegid seda põhjusel, et kristlus suudaks hoida pereväärtusi ja soorolle ning aitaks pidurdada islami levikut. Teise suure ploki moodustasid need vastanud, kes soovivad kristlike kombetalituste ja moraalinormide püsimist.“
Lea Altnurme sõnul oli intrigeeriv uurida, kes on need inimesed oma identiteedi poolest. „Levib arvamus, et nad on justkui natuke kristlased, kellel on säilinud põgus kokkupuude kirikuga ning kristlike praktikatega,“ vahendab Altnurme, lisades, et tegelikult oli vastanute hulgas ka ennast ateistiks nimetanuid. „Ennast vaimseks, aga mitte religioosseks nimetanutest 67% soovisid Euroopa püsimist kristlikuna, religiooni suhtes ükskõiksetest soovis seda 52% ja näiteks maausulistest 60%,“ loetleb teadlane.

Arutelu jätkub novembris
Viimaste aastate debatid kooseluseaduse ja pagulaste teemal on tõstnud küsimused kristlike väärtuste olulisusest ja kohast meie kultuuriruumis Lea Altnurme sõnul ka nende inimeste jaoks, kes sellele varem vähe mõtlesid. Ka nende jaoks, kes ennast ise distantseerivad kristlusest: „Ka need, keda religioon ei huvita, peavad ühiskondlikul tasandil kristlust vajalikuks.“
Huvitav tähelepanek on seegi, et soov tagada Euroopas kristlus ei ole kasvatanud individuaalset huvi kristluse vastu, samuti pole kirikute liikmeskond suurenenud.
Intrigeeriv küsimus, miks pooldab kolmveerand eestlastest Euroopa kultuuri jäämist kristlikuks, kui ennast kristlaseks peab maksimaalselt veerand eestlastest, viib asenduskristluse fenomenini – mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi usukombeid ja kristlikku traditsiooni.
Küsimusele, kas asendus­kristlus saab olla kellegi identiteet, vastab Altnurme, et kindlasti ei saa: „2015. aastani arvasin, et ükski kristlane ei mõtle endast kui kellegi asendajast. Nüüd tean kahte kristlast, kes on enda sõnul hea meelega ka asenduskristlased teiste eest – Eerik Jõks ja Arne Hiob.“ Asenduskristlus on nähtus, mida iseloomustab kõige tabavamalt sõna „ootus“ – keegi ootab kelleltki midagi.
Aasta jooksul toimunud arutelud võetakse kokku 27. novembril Pilistveres toimuval sümpoosionil, kus soovitakse sõnastada Eestimaa missioloogiline väljakutse lähiaastateks ning astuda esimesed sammud uuringu „Elust, usust ja usuelust 2020“ komisjoni moodustamiseks.
Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)