Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Eestlane olen ja eestlaseks jään!

19.02.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Tuhat korda kas või alata,
tuhat aastat tõusu, mitte luigelend.
Oma rahvust maha salata
sama ränk on nagu orjaks müüa end.
Eestlane olen ja eestlaseks jään,
kui mind eestlaseks loodi.
Eestlane olla on uhke ja hää
vabalt vaarisa moodi.
Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi.

Viie päeva pärast tähistame Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva. Vabariigi sünnipäeval tuletame alati meelde ajalugu ning jutustame meie riigi lugu oma lastele ja lastelastele. Meil on palju õppida juudi rahvast, kes igal hingamispäeval tuletab meelde oma rahva lugu – nii kannatusi kui ka Jumala hoidmist. Igas juudi kodus oodatakse sabatit. Meie võime sellest õppida ja nõnda tähistada riigi sünnipäeva kodudes, kirikutes, vabadussammaste juures ja riiklikel vastuvõttudel. Läänemaa ühisgümnaasiumi XII klassi õpilane Johanna Jõgi ütleb oma kõnes vabariigi aastapäeval Haapsalu toomkirikus: „Meie põlvkond ei ole näinud aega, kui ei eksisteerinud Eesti Vabariiki. Lood vabadussõjast ja iseseisvusmanifesti ettelugemisest on kui ilusad virvendused, mis määramatusse jäävad. Kuuldes aga laulvast revolutsioonist, tunneme sees seda valusmagusat kihvatust: miks mind siis veel olemas ei olnud. Aga nii, nagu laps vajab oma ema kaitset, vajab Eesti eestlaste kaitset. Ja Eestit saab kaitsta vaid tarkusega. Vajame tarkust, mis meid suunaks. Tarkust, et hoida meie iseseisvust ja tarkust, et hoida meie kultuuri. Võitlus oma vabaduse nimel ei lõpe kunagi.“
Vabariigi aastapäeva tähistame üle maailma, kõikides Eesti kogukondades – Eesti on globaalne. Eestlased on jõudnud igale poole. Maailmakuulus Ameerika kirjanik Ernest Heming­way on teatavasti kirjutanud, et „igas maailma sadamas võib kohata vähemalt kahte eestlast“. Et hoida meie rahvast ka väljaspool kodumaad, moodustas vabariigi valitsus rahvastikuminister Riina Solmani ettepanekul 20. juunil 2019 ülemaailmse eestluse koostöökomisjoni. Komisjonis on ministrid, Välis-Eesti organisatsioonide, Rahvuskaaslaste programmi, Integratsiooni Sihtasutuse, Eesti Instituudi, Eesti Kultuuriseltside Ühenduse ja EELK esindajad. Meil on kaks võtmeküsimust: 1) kuidas hoida inimesed Eestiga seotuna, 2) kuidas saada inimesed Eesti heaks midagi tegema.
Eesti kiriku ülesanne on Jumala sõna kuulutada nii kodumaal kui välismaal elavatele rahvuskaaslastele. EELK on täitnud seda ülesannet ka kõige raskematel aegadel. Meie kirikul on ülemaailmse eestluse hoidmisel kompetentsus ja võrgustik. Meie vaimulikud on teeninud Jumalat ja oma rahvast nii Siberi vangilaagrites kui ka vabas maailmas. Praegu elab paarsada tuhat eestlast eri maades. Vaja on hoida ühendust ka viimaste aastate jooksul välismaale elama asunud eestlastega, et neid kaasata kultuuri ja kiriku tegevusse. Ma ei ole nõus nendega, kes väidavad, et eestlased ei tohiks minna laia maailma ja teised rahvad ei tohi tulla Eestisse. Meie ülesanne on aidata kõigil eestlastel üle maailma jääda eestlasteks, hoida oma kirikut ja kultuuri. Kas oskame olla tänulikud, et meie maal on rahu? Praegu ei pea keegi Eestist põgenema paadis üle mere, aga maailmas on riike, kust inimesed põgenevad ja otsivad turvalisemat elu. Me ei tohi olla vaenulikud ka nende vastu, kes täna tulevad meile põgenikena. Meiegi inimesed olid neljakümnendatel aastatel põgenikud.
Milline on meie rahva ja kiriku tulevik? Eestlaste arv väheneb nii kodus kui võõrsil.
Meil on vaja saada informatsiooni tegelikust olukorrast, et kujundada „suur pilt“. Side emamaa ja oma kultuuriga on identiteedi alus. 1948–1951 olid esimesteks pagulaseestlaste organisatsioonideks eestikeelsed kogudused. Nende tähtsus ja tähendus Eesti vabanemises on hindamatult suur. Praegu on meie kogudustel välismaal samad ülesanded. Hoidkem eestlaste omavahelist sidet nii kodus kui välismaal.
Jumal, hoia Eestit!
tiit salumäe_aug2014 copy

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
piiskop

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)