Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Eestist siin- ja sealpool piiri

15.04.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Möödunud nädalavahetusel olin EELK Välis-Eesti piiskopkonna Rootsi praostkonna sinodil. Rootsi sinod on teinud taotluse tulla Tallinna konsistooriumi alluvusse ja saada üheks osaks kodumaa kirikust. Oma ettekandes kõnelesin Eesti kiriku olukorrast XX sajandil ja väljavaateist XXI sajandil. Minu arvates on omaaegne peapiiskop Konrad Veem selgelt kirjeldanud meie olukorda aastal 1955: «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik on väliselt õige raskes olukorras. Kiriku tüvi, mis asub kodumaal, on Jumala vaenlaste poolt aheldatud. Kiriku kaks haru, üks sunniviisilises eralduses, teine vabatahtlikus paguluses, on väliselt kodukirikust lahutatud.» (Elu juhtnöör)
Eesti Vabariigi 38. aastapäeval Uppsalas 25. veebruaril 1956 sõnastas ta aga seisukohad, mis tänapäevalgi on aktuaalsed: «Paguluses töötavad organisatsioonid peaksid omakorda, vastavalt eriülesannetele, endid korraldama ja ehitama nii, et nad vastaksid paguluse ülesannetele paremini. Ja kui Eesti Vabariik peaks taas saama teoks, siis on endastmõistetavalt pagulasorganisatsioonidele kätte jõudnud aeg end ümber korraldada või koguni tegevus lõpetada. [---] Kirik ei ole organisatsioon ja seepärast tuleb tema eluiga mõõta hoopis teistsuguse mõõdupuuga. Kristlik kirik kestab kuni aegade lõpuni. [---] Seega ei allu kirik ka organisatsioonide kohta kehtivale surmaotsusele. Kirikus on ka õige palju traditsioone, kuid on samuti väär samastada kirikut traditsiooniga. Kiriklikud traditsioonid on koguni üpris vanad, kuid kiriku elu oleneb vaimuerksusest ja mitte traditsioonist kinnipidamisest. Teatud aegadel, kui usuelu on õige nõrgal järjel, võivad traditsioonid küll rahvast veel hoida kiriku juures, kuid traditsioon ei päästa kirikut, vaid ikka ja uuenev ning puhkev usuvaim täidab värskelt tunnetatud vaimuga tekkinud tardumist.»
Eks ole prohvetlik visioon. Kaasmaalaste olukord väljaspool kodumaad oli tähtis teema meie kirikule seitsekümmend aastat tagasi ja on oluline ka praegu. Peab ütlema, et viimastel aastakümnetel on kodumaalt statistika kohaselt lahkunud rohkem inimesi, kui sõja ajal põgenes läände ja viidi vangistatuna Siberisse. Nüüd on Välis-Eesti kirikul ja igal kogudusel, samuti Eesti Majadel ja Eesti ühingutel uued pakilised ülesanded, kuidas siduda «vanad» ja «uued» eestlased. Seetõttu näen vajadust toetada Rootsi praostkonda ja kogu Välis-Eesti kirikut kaasmaalaste teenimisel. Tahan seda teha ka kui Lääne piirkonna ja diasporaa piiskop Euroopas ja Venemaal. Eesti kogudustel ja eesti koolidel, eesti ühingutel ja eesti sõpruskondadel on täita oluline ülesanne. Loodan, et ka Eesti uus valitsus leiab taas jõudu kaasmaalaste programmide ja kiriku tegevuse toetamiseks.
Kohtasin Ameerikas ja Kanadas töötades «vanade» eestlaste teatud ettevaatlikku distantsi «uute» eestlastega. Esimesed pidasid ennast Eesti Vabariigi ja rahvusliku traditsiooni alalhoidjaks, «uusi» aga peetakse kergema elu otsijateks. Asjad ei ole siiski nii lihtsad. Praegu ei põgeneta enam paadiga üle tormise Läänemere, aga nüüdki on maalt lahkumise ja uue elu alustamisega oma riskid ja valu. Inimene satub uude keeleruumi, ta peab arvestama asukohamaa majanduslike ja poliitiliste oludega. Iga algus on raske. Oli seda 70 aastat tagasi ja on tänapäeval.
Ma ei kutsu kedagi üles kodumaalt lahkuma, aga püüan mõista neid, kes nüüd, kui piirid on lahti ja raudset eesriiet ei ole, tahavad tundma õppida maailma. Olen rääkinud pajude väljarändajatega, kes meenutavad oma uut algust neljakümnendatel, kuuekümnendatel, kaheksakümnendatel ja nüüd, XXI sajandi alguses. Mitmed olukorrad on sarnased toona ja nüüd. Kahjuks ka juba kohal olevate eestlaste umbusk uute tulijate vastu. Meie, siiajääjate või minejate ja välismaal olijate hoiak olgu mitte süüdistav ja parastav, vaid avatud ja armastav. Eestlane olla on võimalik nii siin kui seal. Kas suudame ehitada sildu?
tiit salumäe_aug2014 copy

 

 

 

 

Tiit Salumäe,
piiskop electus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)