Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Eestis pole riigiusku, kuid riigil on usuasjade osakond

06.02.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

1. veebruarist 1993 töötab kolm aastat varem loodud usuasjade talitus (praegu osakond) Eesti Vabariigi Siseministeeriumi juures. Osakonna juhataja Ilmo Au on teinud kaasa arengud ja muutused alates aastast 1993, nõunik Ringo Ringvee, kes 2011. aastal kaitses Tartu ülikoolis doktoritöö, liitus osakonnaga 1999. a.

Eesti Kiriku palvel kõneleme usuasjade osakonna tööst, rollist ühiskonnas, meenutades ka II maailmasõja eelset aega.

Millised on olnud viimase paarikümne aasta peamised arengud osakonna töös?
Aastast 1993 hakkas kehtima kirikute ja koguduste seadus ning kirikud, kogudused jt usulised liidud alustasid selle kohaselt põhikirjade registreerimist. Seda tööd tehti aastani 2002, kuni kogu register läks uue kirikute ja koguduste seadusega üle kohtute valitsusalasse. Register oli selleks ajaks põhiliselt välja kujunenud ja nüüd on see elektrooniline, mis on andmete üldkogu seisukohalt hea. Usuasjade osakonna tööst kadus usuliste ühenduste registripidaja roll.
Praeguses töös peame olema tihti n-ö tõlgi rollis, sest 20. saj II poolel on usuvaldkond olnud omaette, pikka aega küllalt suletud üksus, ja usuvabadusega seoses ei õpetata tänapäeval kellelegi vastutahtsi seda teemat. Seetõttu ei tea üldse paljud inimesed usunditega seotud mõisteid, arusaamu, kombeid. Siin peab usuasjade osakond vahetalitaja olema, selgitama ja ühitama vajalikku üksteisemõistmist.

Usuasjade osakond loodi siseministeeriumis pärast vabariigi väljakuulutamist 1918. Millega tegeles osakond enne II maailmasõda? Millised olid riigi ja kiriku suhted siis?
Mäletatavasti Vene tsaaririigis oli nii Eesti- kui Liivimaal usuõpetus üldkohustuslik, seda korraldas kirik. I maailmasõja järel, varsti pärast Eesti Vabariigi loomist läksid usuasjad riigi pädevusse. See puudutas nii usuõpetust kui ka vaimulike personaalküsimusi ja 1925. a võeti vastu usuühinguid ning nende liite reguleeriv seadus.
Kogudustel oli tookord kaunis palju maad, mõnelgi puhul sundvõõrandas riik maa, et luua riigi maareserv.
Võimalus oma usu- ja kultuuripõhimõtete järgi elada peegeldus kultuurautonoomia põhimõttes, mille tuntud näiteks siinkohal on kultuurautonoomia andmine juudi kogukonnale. Selle eest on juudid Eesti Vabariiki koguni tänukirjaga meeles pidanud.
1934. a riigivanema dekreedina jõustunud seaduse järgi oli siseministril küllalt suur voli vaimulike töösse sekkuda, näiteks piiskop Rahamägi vabastati ametist, on ka kogudusi suletud.
Jehoova tunnistajaid keelduti registreerimast, kuid see ei seganud neil registreerimata edasi tegutseda, selles mõttes Eesti riik ei ole olnud vägivaldne. Kuid riigil oli seadusliku sekkumise õigus kirikute, usuühenduste ja koguduste ellu. Toona oli pilt muidugi praegusest vähem kirev, Eestis tegutses väikesearvuliste usuühenduste kõrval valdavalt kaks suurema liikmeskonnaga kirikut: EELK ja EAÕK.
1937. a põhiseadus sätestas, et «suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikirikut ei ole».
Riiklik suund kujunes selliseks, et pärast 1934. aasta pööret president Päts peamiselt suhtleski kahe arvukama kirikuga, sellele vaatamata tollasel nn vaikival ajastul tegutsesid ka muslimid, juudid, taarausulised, kuid nad olid tuntud rohkem oma kitsamas ringis. Abielu sõlmimise õigus läks riigile, samuti sündide ja surmade registreerimine, nii kujunes välja rahvastiku register.

Kas usuvabaduse garanteerimisega on Eestis olnud probleeme?
Püstitagem küsimus, kuidas sisustada mõiste «usuvabadus». See peaks olema vabadus uskuda, mida tahad. Kellegi sisimaid uskumisi pole riik kunagi kontrollida saanudki. Probleemid või siis, ütleme, piirangud tekivad sealtmaalt, kust soovitakse teha teatud toiminguid: viia läbi usutalitusi, anda usuõpetust.
Praktikas on meil juhtum, kus sataniste ei registreeritud, sest registripidaja leidis nõuetele mittevastavusi nende põhikirjas ja esitatud dokumentides. Kuid nad tegutsevad seltsinguna ja selliseid on palju veel. Näiteks taas Jehoova Tunnistajate Liit – neli kogudust on registris, kuid tegutseb neid üle viiekümne.
Mõni usuühendus ise ei kiirusta registreerima, sest see toob automaatselt kaasa nõude esitada majandusaasta aruanne, mis on paljudele küllalt keeruline bürokraatlik protseduur. Kui pole juriidilist isikut, pole ju ka aruannet vaja.

Eesti Vabariigi põhiseadusse kirjutatud printsiipi «riigikirikut ei ole» tõlgendatakse tihti hoopis nii, et «Eestis on kirik ja riik lahutatud». Millest on selline ekslik tõlgendus juurdunud?
Selle arusaama juured on kaasa tulnud ENSV ajast inimeste mõttemaailma kaudu – 1978. a ENSV konstitutsiooni paragrahv 50 ütles: «Eesti NSVs on kirik lahutatud riigist ja kool kirikust.»
Kuhugi usuorganisatsiooni kuulumise aluseks on praegu Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 40 ning 2002. a kirikute ja koguduste seadus, mis määratleb kiriku, koguduse, koguduste liidu, usuühingu, usulise ühenduse ja kloostri staatuse.
Ajalooliseks taustaks on Eestis ikkagi valdavalt kristlik-religioosne kombestik, suur osa usundeist on kristlikud, ehkki hulk kodanikke määratleb end tänapäeval mittekristlastena.

Osakonna pädevuses on teada kõiki usulisi ühendusi. Kui palju neid Eestis on?
Registreeritud on 10 kirikut, 10 koguduste liitu, 74 üksikkogudust. Üksikkogudus ei tähenda, et liikmete arv oleks väike või koguduse ajalugu lühike, nad lihtsalt ei kuulu ühtegi kirikusse ega koguduste liitu. Nende hulgas on näiteks ajalooliselt väärikas Armeenia kiriku kogudus Eestis.

Millistes suhetes on naaberriikides riik ja kirik?
Norra luterlik kirik, mida kutsutakse üldiselt Norra rahvakirikuks, on riigikiriku staatuses, selle peaks on kuningas. Olukord erineb Eestist igati, meil pole ju ka kuningat. Seal peetakse kirikuregistreid ja on harjutud maksma kirikumaksu, meil nii ei ole, ka maksu otse ei võeta.
Soomes on kaks suuremat avalik-õigusliku staatusega kirikut – õigeusu ja luterlik kirik. Ka seal on tavaline riiklikult kinnipeetav kirikumaks, mitte küll suur, umbes 1% tulust. Kui inimene ei soovi seda tasuda, teeb ta avalduse kiriku liikmeskonnast lahkumiseks ning maksuamet enam kirikumaksu kinni ei pea.
Lätis mindi seda teed, et ajapikku on taasjõustatud nõukogude aja eelne kiriku ja usuelu korraldus. 2007. a alates on eraldi seadused antud adventistidele, õigeusklikele, luterlastele, baptistidele, metodistidele, vanausulistele ja Riia juudikogudusele.
1934. a Eestis aga näiteks polnud eri seadusi eri kirikutele. Naaberriikide kiriku ja riigi suhted enamasti lähtuvad ajaloolisest tavast – kuna Leedu on olnud katoliiklik maa, siis on seal u 80% katoliiklasi, Soomes aga samal alusel u 80% luterlasi.

Milliste riiklike programmide töös osaleb usuasjade osakond?
Neid on olnud palju, osa juba lõppemas või läbi. Tõhusaks koostööks teiste valdkondadega hindame sel aastal lõppevat 10 aastat kestnud pühakodade programmi, loodetavasti valitsus pikendab seda.
Lõppes looduslike pühapaikade arengukava, kuigi sel aastal saab veel tegevusi jätkata. See aitas teadvustada pühapaikade asukohti, olemasolu. Valdkond on jätkuvalt oluline ja vajab ilmselt tulevikuski riigi tuge.
Käsil on rahvuskaaslaste riiklik programm, mille raames tegeldakse kõigi eestlastega väljaspool Eestit, see puudutab ka nende vaimulikku teenimist emakeeles. Järgmine rahvuskaaslaste programm on ettevalmistamisel.
Valminud on usundiõpetuse valikaine programm koolidele, ainekavade väljatöötamises osales ka usuasjade osakond. Ringo Ringvee on tõlkinud õppematerjaliks vajalikku õppekirjandust.
Väga vajalik on olnud valitsuse ja EELK ühiskomisjonist välja kasvanud mõtte teostus: muinsuskaitsealane täienduskoolitus vaimulikele, mis sai alguse Vigala juhtumist, kus parimate kavatsustega värviti muinsuskaitse nõuetele mittevastavalt ajalooline altar. Muinsuskaitseamet on nüüd välja andnud õpetliku «Kirikute hooldusraamatu». Mõningad piirangud tõesti tunduvad algul liigsed, kuid hiljem osutuvad mõistlikeks.
Praegu on algamas töö lõimimisvaldkonna arengukavaga – kuidas Eestisse tulnud inimesi lõimida ühiskonda, võttes arvesse keelt, kultuuri, sotsiaalsust, usulist kombestikku ja uskumusi.

Kas vaimulikud on kasutanud õigust sõlmida abielusid?
Aastal 2001 jõustus seadusemuudatus, millega anti vaimulikele võimalus taotleda riiklikult tunnustatud abielu sõlmimise õigust. Selleks korraldatakse vaimulikele vastavaid kursusi. Põhiliselt on abielude sõlmimise õigused omandanud siiski eesti keelt emakeelena kõnelevad vaimulikud, sest dokumendid nagu avaldus, kanne, tunnistus peavad olema riigikeeles korrektsed, olenemata vaimuliku usulisest kuuluvusest. Kuid piiranguid selle õiguse taotlemiseks pole ühelegi konfessioonile.
Juune Holvandus

Vaimulik abielu sõlmijana
Riik on andnud 131 vaimulikule õiguse abielu sõlmida.
2008. a registreeritud 6175 abielust 617 sõlmisid vaimulikud.
2012. aasta 5970 abielust 480 sõlmisid vaimulikud.

Usulisi ühendusi
Eestis on registreeritud 10 kirikut ja 10 koguduste liitu.
Üksikkogudusi on registris 74, sh 13 mittekristlikku üksikkogudust, nt Eesti Islami Kogudus, Eesti Muhameedlaste Sunniitide Kogudus, Eesti Juudiusu Kogudus, Vene Rahvausu Kogudus Eestis, Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagyu Ratna Shri Keskus, Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus.
Allikas: siseministeeriumi usuasjade osakond

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)