Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Eestis on turvaline olla kristlane

26.11.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Joona Toivanen Maarja kogudusemaja Joona mänguväljakul. Kätlin Liimets

Tartu Maarja kogudusemajale lähenedes jääb silma Joona mänguväljak. Mõtisklen, et huvitav seos, enne kui kohtun koguduse õpetaja Joona Toivaneniga, kelle «mänguväljakule» kohe sisenen.

Räägi oma juurtest, on ju teada, et Sa pole eestlane.
Olen soomlane. Küsimusele juurtest on raske vastata, sest mu vanemad ja vanavanemad on olnud misjonärid ning oleme seetõttu palju kolinud. Enamasti mööda Soome läänerannikut. Üheksakümnendatel olime neli aastat Aafrikas Tansaanias. Minu isa õpetas seal vaimulike seminaris. Pärast Soomes läbitud ajateenistust soovisin alustada õpinguid kõrgkoolis. Ei teadnud, mida õppida, aga vaimuliku elukutse polnud mu esimene valik. Teadsin oma pere kogemusest, et vaimulikel pole alati oma laste jaoks aega.
Soomes ei õnnestunud mul ülikooli saada ning isa soovitusel proovisin 2005. aastal Tartu ülikooli proviisori erialale. Sain sisse. Enne seda polnud ma kordagi Eestis käinud ega osanud eesti keelt.

Millest Eestis puudust tundsid võrreldes Soomega?
Eks kultuur oli ikka teistsugune. Kui puhkuselt tagasi Eestisse tulin, oli mingi teine tunne, pärast kolme aastat seda enam ei kogenud. Praegu ei ole enam nii palju vahet, kas olen Eestis või Soomes, see on muutunud üheks tervikuks.
Vaimulike lastel on mõnikord isikliku jumalasuhte tekkimine raskem kui tavakristlastel. Räägi enda usulisest arengust.
Alustasin lapseusuga nagu paljud. Leerikooli ootasin suure huviga ning lootsin sealt suurt elamust, ent seda ei juhtunud. Siiski hakkas Püha Vaim tegema minu sees oma tööd. Pöördeline kogemus tuli ühel noortefestivalil, kus üks evangelist palvetas minu eest. Läbi sisemise võitluse tunnistasin oma patud Jumalale ning sain kuulda pattude andeksandmist.
Tundsin lausa füüsiliselt, et mul on kergem olla, oleksin võinud hüpata viis meetrit õhku. Sain kogemuse armulisest Jumalast, kes armastab vaatamata sellele, milline ma olen. See kogemus muutis mu usu isiklikuks.

Kuidas jõudsid vaimuliku kutsumuseni?
Proviisori eriala vahetasin 2006. aastal usuteaduse vastu. Siis ei mõelnud selgelt, et minust võiks saada vaimulik. Joel Luhametsa juhendamisel liikusin järjest enam vaimuliku kutsumuse poole. See oli protsess: kasvamine ja juurdumine selle sisse ja poole. Ma pole isiksusena väga poleemiline ega tormiline, nagu näiteks Luther või Paulus. Pigem vajab minu isiksus tasast suunamist ja kasvamist.

Kutse Maarja kogudust teenima tuli koguduse poolt. Kuidas teenimine on edenenud?
Minu jaoks oli algus julgustav, sest kogudus võttis mind väga hästi vastu. Eeldasin, et kui mind siia kutsuti, olen ka soovitud. Olen algusest peale tundnud, et kogudus toetab mind.

Mida pead oma tugevusteks ja väljakutseteks vaimulikus ametis?
Arvan, et oskan kuulata ning olen empaatiline. Loodan endas arendada inimesetundmist, olla avatud ja tajuda, mida teine inimene öelda tahab ja mida jätab ütlemata.
Suurimaks väljakutseks on praegu koguduse majanduse korraldamine ja töö organiseerimine olemasolevate vahendite ja ressurssidega. Õnneks on koguduses abiks inimesi, kes saavad rahaasjadest paremini aru kui mina.

Milliseid töösuundi ja lähenemisi oled toonud kogudusse väljastpoolt Eestit?
Mõnikord soovin, et kirik võiks – kui mitte praegu, siis tulevikus – olla kohati samal viisil organiseeritud nagu Soomes. Näiteks tahan anda ilmikutele rohkem vastutust ning ei ürita neile dikteerida, kuidas nad peavad töötama. Tahan, et inimesed oma töös õpiksid vastutust võtma ja oleksid loovad.

Elasid perega neli aastat Tansaanias. Mida Aafrikas saadud kogemus on juurde andnud Sinu teenimisse?
Tansaanias muutusin suhteliselt kahtlustavaks ja küüniliseks inimeste suhtes, sest iialgi ei teadnud, keda saab kindlalt usaldada. Seal on palju korruptsiooni.
Ehk võtsin Aafrika kultuurist üle sellele omase ajakäsituse. Seal oli aeg alati suhteline ning ma ei satu paanikasse, kui kõik ei lähe nii, nagu peab. Minu iseloom on kaugel saksalikust täpsusest, võib-olla mõningaid see häirib, aga see on minu n-ö kiiks, Aafrika kiiks.

Milline osa on Sinu abikaasal koguduse­elus?
Helenega kohtusime usuteaduskonnas. Oleme üle viie aasta abielus olnud. Ta on usundiõpetaja Tartu Soome koolis. Meie kogudusel on soov toetada EELK Perekeskuse üle-eestilist tööd ning praegu on Helene see, kes alustab projekti korras perekeskuse töö koordineerimist Lõuna-Eestis.

Kuidas Maarja kiriku ehitus edeneb?
Selle aasta lõpuks saame põhiprojekti valmis ja jõuame konkreetsete summadeni. Oleme jaotanud kirikuehituse kolme etappi: katus ja torn, teiseks abiruumid ja viimaseks kirikusaal.
Maarja kirik on Eesti rahvusliku laulupeo traditsiooni häll ning seetõttu tunneme ka suurt toetust Tartu linna poolt.

On valminud ka kiriku kõrvale ehitatava lasteaia projekt. Kuidas seda kommenteerid?
Mulle meeldib, et meie naabriks on lasteaed, see võib avada võimalusi tihedamaks koostööks. Tänapäeval ehitatakse ikka moodsaid hooneid ja mul pole midagi selle vastu.

Kas tänapäeval on raske olla kristlane?
Jah ja ei. Eestis on turvaline olla kristlane, eriti kui vaatame, mis Lähis-Idas toimub. Teisalt on meie võitlus siin pigem vaimne, sest läänemaises ühiskonnas toimuv usu individualiseerumine nõrgestab usku. Paljud ei mõista ega tunne enam evangeeliumi. Tänapäeva lääne postkristlik ühiskond ei saa aru, miks kristlane jääb truuks teatud veendumustele, mida üldsus peab aegunuks. Näiteks seksuaalsusega seotud küsimused lahutavad ühiskonda ja kristlasi. Jumal armastab kõiki inimesi, sõltumata nende veendumustest ja hoiakutest, ning kõikidel on võimalus leida armuline Jumal, kui inimene ainult julgeb vaadata peeglisse ja tunnistada oma patusust.

Mida ootad uuelt, täna kirikukogul valitavalt peapiiskopilt?
Loodan, et EELK võiks enam hoolitseda vaimulike töö ja vaimse tervise eest. Loodame EELK Perekeskust laiendada Lõuna-Eestisse. Keskus võiks pakkuda ka vaimulikele vaimset tuge, tööalast juhendamist ja retriite. Tean, et vaimulikel on mõnikord raske tunnistada, et ka meie vajame hingehoidu. Parim viis kogudusi toetada on hoolitseda vaimulike ja töötegijate heaolu eest.

Millega tegeled vabal ajal?
Teen palju sporti ning see hoiab mind vaimselt tasakaalus. Lisaks meisterdan ja ehitan meeleldi. Olen kunstiliselt loov inimene ning õnneks saan oma loovust kasutada nii tööl kui ka kodus.
Kätlin Liimets

Joona Matias Toivanen
Sündinud 4. juunil 1984.
Elab alates 2005. a Eestis.
2011. a ordineeritud diakoniks.
2013. a lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna magistrantuuri.
31.10.2013 ordineeritud EELK Tartu Maarja koguduse õpetajaks.
Abielus Helene Toivaneniga alates 2009. a.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)